kuidas ma tegin endale töötoa

Piinlik isegi meelde tuletada, aga augusti lõpus tegin ühe kolimistemaatilise postituse, mis kajastas minu kaua oodatud kodust välja kolimist (LINK). Lubasin seal kohe-kohe pilte valmis õmblustoast jagada. Ja mul on rõõm tõdeda, et nüüd – kaheksa kuud hiljem – on kohe kätte jõudnud. Sellega, aga kogu see rõõm ka päädib, sest tegelikult päris valmis ei ole see tuba siiani saanud. Mõtlesingi esialgu oodata kuni kõik detailid ka ikka seina saan (Algo paneb), aga nüüd otsustasin, et jagan sellist poolikut lahendust ja äkki siis (kaheksa kuu pärast) saan seda valmis tuba ka presenteerida. Unista suurelt!

Toast siis. See on minu töötuba, ma ei olegi talle mingit  head nime leidnud. Stuudioks seda nimetada on ikka kõvasti liiga edev, kontori jaoks on seal liiga palju kangast, lao jaoks puudub riiul valmistoodanguga (ja isegi kui riiul oleks, siis valmis asjad oleksid alati otsas, sest keegi ei tee neid valmis). Ühesõnaga tavaliselt ütlen lihtsalt, et lähen Kiisale. Ja kui ma Gerdat tööle kutsun, siis küsin: “Kas Alehandro juurde tuled?” Nimelt kui Gerda mul vahest abis on käinud, siis ma ikka viisakusest kurdan, et appi sa ju üldse ei pea tulema (tegelt ta peab, sest ma muidu ei saaks hakkama), siis Gerda viisakalt ütleb: “Misasja, muidugi ma tulen, see on nagu palmisaar siin minu jaoks, võrreldes kahe väikelapse manageerimisega kodus.” Ja noh kui minu vanaisa majas asuv tuba on palmisaar, siis ei pea kaugelt otsima viiteid, miks vanaisa hüüdnimeks Alehandro sai (tsau, vanaisa!). Ühesõnaga õhtuti käin ma Kiisal Alehandro juures ja tõesti, peale väsitavat päeva ühe või kahe lapsega kodus, on seal igati mõnus äraolemine!

Mulle on eraldatud Kiisal umbes 16 ruutmeetri suurune, kolme seina ja ühe suure aknaga piiratud ala. Sissepääs on valge sileda siseukse kaudu. Ma arvasin, et see on ikka väga palju pinda, aga tänaseks olen ma suuremad kangatükid ja täitematerjali kotid ladustanud ka kahte läheduses asuvasse tuppa, oih.

Tuppa sisenedes asub vasakut kätt kangariiul, õigemini on seal viis riiulit. Riiulite peal ladustan kangaid. Värvidealusel muidugi. Ülemisel kahel on ühevärvilised ja alumistel kirjud. Kangariiulite all on seitse korvtorni. Otsin need Bauhausist ja hinnaks oli mingi kampaaniaga 19.90 euorot (analoogne LINK). Igal tornil on neli sahtlit ja nendes on väga mugav igasuguseid väiksemaid asju ja juppe ja detaile hoida. Riiulite sügavuse planeerisingi nende korvtornide sügavuse järgi ja nii on need nüüd täpselt ühesuguse sügavusega. Riiulite jaoks kasutasime kõige odavamat OSB-plaati, saagisime mõõtu ja värvisime valgeks. Seina läksid need kanduritega (LINK).

Akna all on pikk laud. Tahtsin, et kõik õmblusmasinad (õmblusmasinatest saab pikemalt lugeda eelmisest postitsest (LINK)) oleksid kohe kasutusvalmis ja seepärast tundus see pikk laud ideaalne ja võin kaheksa kasutuskuu põhjal öelda, et on ka! Kuna nii pikka kirjutuslauda ei olnud kuskilt võtta, siis lauaplaadiks ostsin tegelikult vist köögimööblile mõeldud töötasapinna (LINK). Algselt tahtsin laua jalgadeks panna kolm väikest sahtliboksi (LINK), kaks äärde ja üks keskele toeks, aga kuna need ei sobinud mõõtudelt, siis otsustasin kahe suure Ikea kummuti (LINK) kasuks, mis olid täpselt (millimeetri pealt) õige kõrgusega ja nii sai töötasapinna aknalaua alla kinni lükata pressida ja seda ei olnud isegi vaja muud moodi kinnitada. Kummuti sisse ostsin sahtli jaotajaid (LINK) ja nii on kõik niidid ja varuosad eraldi lahtrites ja on väga mugav ja organiseeritud (minu lemmik). Laua taga on üks reguleeritava kõrgusega tool (LINK). Tahtsin küll ideaalis ratastel tooli, aga valisin selle isendi, sest see oli ilus. Keskmise töölaua taga on veel tegelikult samas stiilis pukk (LINK), aga pildistamise ajal oli see ühest teiest pildistamisest auto peale unustatud.

Toa keskel on suurem laud, kus lõigata ja muud kasulikku teha saab. Lauaplaat on jälle valge töötasapind. Algselt oli laud planeeritud pikem, aga kuna saagisime töötasapinna täpselt pooleks, siis andis just sellise pikkuse välja ja kahe pika ostmine ei tundnud eriti arukana. Paar korda suuremamõõtmelisi asju tehes olen mõelnud, et oh oleks ikka võinud, aga tavatöid tehes on väga hea! Laua otsas on riiulid, kuhu sobituvad täpselt Ikea kastid (LINK) ja laua all on veel suured riiulid, kus saab suuri kangatükke hoida.

Ja siis on veel kohe ukse kõrval triikimislaud (ja ma just avastasin, et ma ei teinud sellest ühtegi pilti, aga selle teksti kohal oleva pildi paremas nurgas paistab!). Ja teiselpool ust on üks must ratastel sahtliboks (plastikust, väkk.. aga see oli mul juba kodus kasutusel, sain selle teise toa kapist õmblemise ajal mugavalt kööki lükata, niiet väga praktiline on. Ja kole). Ja siis on veel üks väike Ikea klassika – tool/aste (LINK) – mille abil kõrgemal olevaid kangaid kätte saab.

Ja muidugi on laudadel, riiulitel igasuguseid vajalikke karpe, enamus neist on Ikeast. Hetkel on mul kasutuses laevalgustus: kahe juhtme jupi otsas kaks pirni, mis on toodud keksmise töölaua kohale ja lisaks veel masinate juures aknalaual laualamp (LINK), mida saab vastvalt vajadusele suunata ja pöörata.

Kiisa asub kodust umbes viie minuti autosõidu läheduses ja 30minutlise jalgsimatka kaugusel, jalgrattal 15. Kuna olen hetkel oma põlve pärast pikemad liikumistrajektoorid välistanud, siis väisan seda teed hetkel mootori jõul töötavate transpordivahenditega. Pealegi, kes on nõus selliste ilmadega jala üldse kuhugi minema? Mina igaljuhul mitte (kui see koht ei ole mõni eriti hea kaltsukas (LINK) või kangapood (LINK)).

Fotod ja tekst Anna Lutter