Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.

Kui sul on kaks lasteaiaealist last ja sa oled – isegi poliiteliidi vaates – noor (küll mitte abielus) naisterahvas, siis üks nendest küsimusest, millele sul on vähemalt kümme erinevat vastust välja töötatud ja millele vastamist oled kordi praktiseeritud on: “Millal siis kolmas tuleb?” Ja kui sa ei ole just mõni nendest superemadest (tsau, Mirjam), siis sa lihtsalt lähed juba veeeiits närvi, sest sa teed ülisuuri pingitusi nende kahe lapse ja selle ühe mehe manageerimisel. Niiet, mis kolmas ma küsin, mis kolmas? Täna – juba kuu aega – tean ma sellele probleemile lahendust – tee endale uus ettevõte (rahvasuus OÜ). Loomulikult tee seda ilma isegi väga täpselt teadmata, mis sa sellega peale hakkad, pane sellest pilt Instagrami ja sa võid olla kindel, et mitte keegi ei küsi sult enam: “Aga see kolmanda lapse toetusraha ei motiveeri?” vaid selle asemel: “Oota, sul on uus ettevõte? Mis sa tegema hakkad? Räägi!” Ja ehkki ma ei saaks öelda, et see küsimus oleks kuidagi komfortsem kui see kolmanda mantra, kuid ma tean, et sellele vastamine on mulle alati endale arendav. Sellepärast arendan ennast siin nüüd kirjalikult edasi. Minu uus ettevõte, peaktükk 1.

Eks ma natuke siin edvistan ka selle – ma ei tea, mis ma tegema hakkan – deviisiga. Unistus ja idee sellise konseptsiooniga ettevõttest on mul olnud vist juba umbes kaheksa-üheksa aastat. Lähen tagasi algusesse, et siis jõuda – mitte lõppu – vaid sinna ebamäärasele geograafilisele asendile, kus ma praegu olen.

Minu suur kirg on süsteemi loomine – sellepärast meeldib mulle koristada, sellepärast meeldib mulle ettevõtlus ja sellepärast meeldib mulle õpetajaks olemine – need kõik nõuavad süsteemide väljatöötamist. Toetudes eelnevale praktikale ja – ideaalsel juhul – ka teooriale. Kes korra mõne süsteemi on välja töötanud, siis see teab, et valmis süsteemi ei ole olemas, sest täiuslik süsteem koguaeg uueneb, püüdes olemasolevat parendada. Ülikooli esimestel aastatel, sellel ainulaadsel ja lühikesel perioodil elus, kus sa arvad, et sa oled kõige targem ja ükski õppejõud ei jaga üldse asja, mõtlesin ma, et ma tahan kunagi teha nii, et inimestele ei meenuks sõnaga “käsitöö” pilutamise eest saadud hinne “kaks” ja puuvillase öösärgi kantimine vaid neile hakkaks päriselt käsitöö meeldima nagu päriselt!

Seega tekkis protesti vaimus kõiketeadval esmakursuslasel Annal suur pilt, visioon, ma tahtsin, et inimesed oskaksid ja tahaksid päriselt oma kätega midagi teha. Samal hetkel otsis endale ringijuhendajat Rewilli huvikool (mis enam ei eksisteeri – motivatsiooni püsimiseks ma ise antud fakti pikemalt ei menetle). Nii mind sinna värvati. Esialgu olingi ringijuhendaja, siis hakkasin ise ringe välja mõtlema, (mega algelisi) reklaame ja promotekste koostama (mul polnud õrna aimugi, mida ma teen (: – seega elu pole just palju muutunud) ja siis lõpuks olin kuu aega juhataja, siis tuli Päären. See oli superpõnev aeg (see Rewilli aeg) – kõik tuli ise välja mõelda, luua ja teostada. Raha ei olnud, aga seda loovam tuli olla. Rewillist sain ma kinnitust, et mulle meeldib mu visioon ja see on täiesti teostatav – inimestele meeldib asju ise teha ja käsitöö on megalahe!

????????????????????????????????????

Seejärel avanes mul järjest võimalus kirjutada mitu  diy juhenditega raamatut, ajakirjatekste ja praktiseerida õpetajana koolis. Ja siis ikka ja jälle kogu selle elu vältel küsiti, et kas sa mõnda töötuba ei tee. Selle küsimuse peale olen ma alati kõrvust tõstetud, sest just seda ma teha tahangi, see on mu visioon! Kõige selle kõrval oli aga üks vähemalt 70 ruutmeetri suurune probleem, mul ei olnud neid kuskil teha – ma oleksin võinud kolmeks tunniks ruume rentida, aga. Ma olen – mitte küll kõige hullem ja perfektsem versioon, tsau Kellu, kuid siiski üks  versioon perfektsionistist ehk siis kui ma midagi teen, siis tahan ma anda endast parima, mis ei pruugi üldsegi ühiskondlikus vaates tasemel “hea” olla, aga tahan anda endast parima. Seega ei tahtnud ma mingeid suvalisi, täitsa okeisid ruume kolmeks tunniks rentida vaid mõtlesin, et kui juba teha, siis ikka nii, et ma ise rahul oleksin, niiet parem ei tee üldse. Tõsi, ma olen mõndasid väga erilisi oma kodus ja vanemate suvilas töötoatunud (tsau, Krissu ja Liis), aga leti alt saab vahel ikka head asja – seega ei olnud see mingi plaan või süsteem vaid pigem spontaan-sotsiaalne erand.

Sügisel läks Pelle täiskohaga lasteaeda ja ma mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi edasipidi. Valisin nüüd, hakkasin sügisest pihta. Minu ideeks on luua ülimõnusa interjööriga koolitus- ja peokeskus, mille keskmeks oleks millegi ise päriselt tegemine ehk siis käsitöö. Nagu ütleb klassifitseeriv nimetus eespool, peaks selles ruumis saama pidada pidu ( [EKSS] pidu ‹peo 27 või pidu 11› ‹s› 1. millegi tähistamiseks, kellegi auks vm. puhul korraldatav seltskondlik koosviibimine (söökide ja jookide, ka tantsuga) ja teha ka koolitust ja ideaalis seda kahte lausa korragagi. Mu esimene ettevõte sündis kuidagi ülisujuvalt, aga soovisin nüüd olla rohkem teadlikum, mida ma teen ja kuidas ma teen ja hoolimata enda parandamatu praktiku mentaliteedist, otsustasin otsida teoreetilist tuge. HEAK lehelt sattusin kohe sügisel EASi alustava ettevõtja baaskoolitusele.

Kui sul on praegu elus koht, kus sa tahaksid midagi muuta, aga täpselt ei tea mida või ei ole kindel, et äkki ikkagi ei ole üldse vaja muuta, siis ma soovitan sul minna alustava ettevõtja baaskoolitusele. Miks? Sest seal on selliseid inimesi hulgim koos, haha – tegelikult on neil enamustel ikkagi mingi visoon ja siht, mida nad teha tahaksid. Tegelikult olen ma kindel, et neil kõigil on olemas ka oskused ja võime see kõik ära teha, aga see koolitus on vajalik selleks, et ennekõike ise oma ideesse uskuma hakata ja saada uusi kontakte ja kuulda-näha teiste teid ja mõtteid. Need olid kindlasti üheksa ülikvalitiivselt veedetud laupäeva. Selle koolituse käigus kirjutasin ka oma uuele ettevõttele äriplaani. See ei ole küll väga tõsiselt võetav dokumnet, sest tol hetkel ei olnud mul isegi ruume, aga ma ei lasknud sellel pisidetailil ennast häirida.

Kas tundub juba piisavalt hullumeelne idee? 21. sajandil käsitööpidu. Aga kui juba hullumeelne, siis ikka täiega – mu ideaal oli luua see pind enda kodule võimalikult lähedale, Kurtnasse. Arvasin, et see on lihtne, sest meil on siin päris mitu majandiaegadest pärit hoonet (laialdasemalt tuntud kui kanalad), mis seisavad tühjana. Aga üldse polnud lihtne. Päris mitu kohta vaatasin enne läbi kui sattusin õigesse kanalasse. Sinna sisenedes sain ma kohe aru, et millegi koorumiseks on siin ülemõistuse külm, aga kui tiba sooja kuidagi sisse saaks, siis oleks üpris paljulubav pinnas ja mis kõige olulisem, minu kodust umbes 300 meetri kaugusel!

Kogu selle ruumikuvaliku protsessil konsulteeris mind mu isa (tsau, is!), sest mina olen see tüüp, kes läheb sisse ja ütleb, kas tuleb tunne või mitte, aga mul ei ole õrna aimugi kanalisatsiooni- või elektrisüsteemidest – kas elekter mitte ei tule seinast? Igaljuhul kui me siis koos sinna õigesse kanalasse sattusime, siis mul oli tunne ja is ütles, et kogu muu värk on ka tehtav. Huh. Meil on ruumid!

Üürilepingu allkrijastasin juba jaanuaris ja siis algas päris intesiivne planeerimisperiood. Üheltpoolt olin ma juba ammu (kaheksa aastat) unistanud, mida ja kuidas olla võiks, aga kui the shit is getting real, siis on ikkagi väike suur paanika, kuidas siis ikkagi kõige parem oleks see ruumilahendus teha ja kõik need praktilised detailid läbi mõelda – kus saab triikida, kus õmmelda, palju masinaid vaja, palju pistikuid vaja, kust jookseb projektorijuhe ja kust kanalisatsioonitoru, mis pidi vetsuptt, kuhu jalatsid, kuidas valgus. Ja appi, see on ju täiesti soojustamata nõukogudeagne ehitis. Mu isa teadis rääkida, et tegemist oli tootmiskanalaga (kust siis munasid toodeti). Igaljuhul. Is aitas mul valida ahju ja leiutas sinna mingid torusüsteemid külge, millega loodetavasti saab selle asja soojaks. Lisaks tuleb seinasid tagantpoolt penoga täita ja suuremad augud vahtu täis lasta – no selline basic teema. Haha, minu jaoks ülemõistuse, aga õnneks on mul oma kaasvõitlejatega vedanud!

Alguses unistasin ruumist, mis oleks 70 ruutmeetrit, unistustel on kombeks alati täituda ja rohkemgi veel – sain 170 ruutmeetri suuruse pinna. Lisaks koolitus- ja peoalale peab see mahutama ka laopinna ning minu tagasihoidliku õmblusruumi, mis praegu mu vanaisa juures (tsau, vanaisa!) asub. Väike kööginurk ja ala, kus saab fotosid teha ja toalettruum. Ja mul on selline tunne, et appi ma ei mahuta seda kõike sinna ära, sest soov oli veel väike maja (enne kõike oma) laste taltsutamiseks ka kuhugi teha.

Mis seis on? Tänaseks on seis selline, et Algo (tsau!) ja mu isa lammutasid sellest suurest pinnast välja sinna eelmiste üürnike poolt tehtud ruumijaotuse, sest mul olid teistsugused plaanis. Koristasid ehitusprahi, Algo on üle lihvinud kõik laed, seinad, et neid värvida. Isaga oleme ära tellinud ahjulaadse asja, isa on mingeid kütteüsteeme väljamõelnud ja lisajuppe monteerinud. Algo on seinu soojustanud ja täna vedasid nad sisse prussid või lauad või jumalteab, mis asjad, igaljuhul need, milliest saavad uue ruumijaotuse seina-lae karkassid.

Mina olen piinlikult vähe teinud. Ammu oli plaan ehitustöödega paralleelselt välja töötama hakata erinevaid pakette ja koolitusi ja mõtteid ilusasse vormi valada. Tehtud on see, et vist mõtlesin välja sellele peo- ja koolituskeskusele nime ja logo formaadi, aga sellest täna ei jõua rääkida. Tööpõld on lai! Kui kellelgi tekkis küsimusi või (koostöö)mõtteid, siis ma väga ootan neid. Jäta kommentaar või kirjuta mulle info@annalutter.com või Instagrami. Käised üles nüüd! (ok, ma liialdan jälle, ma ei oska päriselt seal peaaegu midagi teha, peale tööprotsessi jäädvustamise).

Tekst ja fotod Anna Lutter

 

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.