Want create site? Find Free WordPress Themes and plugins.

Esimeses selle sarja postituses kirjeldasin neile, kes füüsikatunnis omalajal tähele ei pannud, mida see relatiivsusteooria tähendab. Täna tunnen, et see teooria on ikkagi üks ütlemata tark ja aegumatu asi. Ma olen oma aasta kokkuvõtte kirjutamiseks hoogu võtnud kolm nädalat, aga iga päev või õhtu kui on tekkinud hetk ja võimalus kirjutama hakata, on esile kerkinud tunne, et ah, mu aasta on nii igav olnud ja tegelt nagu suurt midagi ei teinud ja ma ei tea, mida ma oma eluga üldse peale hakkan. Ometi siin ma olen, kirjutan. Mis juhtus? Juhtus üks väga väike allkiri ühe neljaleheküljelise lepingu paremas alaservas. Ja korraga tundus mulle, et oh, eelmine aasta oli ikka ka päris äge ja ma teen selle kokkuvõtte ära, et pärast meenutada ja korraga tundus, et oh, lets do it, 2019 – saab olema nii-nii põnev, juba ootan ja olen superhirmul, aga see on alati hea märk! Haha.

Jaanuar

Jaanuar algas haigusega. Ja ma just Instagrami postitusest lugesin, et ma ju viibisin ühe ööpäeva EMOs. See on lihtsalt uskumatu, kuidas ebameeldivad asjad ennast ära lubavad unustada. Sellepärast ongi nii tore, et inimestel on kombeks teha kokkuvõtteid ja kõik elus halvasti läinud asjad ikka uuesti välja otsida ja ülesloendada ja läbi need elada uuesti, et siis tunda rõõmu, et oh pagan kui hästi praegu on! Järgmine teema. Suures vastastikkuses sümpaatias sündis menukas blogipostitus Iittalast.

Lisaks sellele, et aasta lõpus (2017) olime uuendanud oma kontorinurka, siis aasta alguses saime püsti ka täiesti spontaanselt Ikeast ostetud köögikapi ja sellega sai köök ka hoopis teise ja hoopis ägedama ilme. Selle (2019) aasta alguses on ka köök mu fookuses, niiet peagi on oodata uut postitust – mööblit me ei vaheta, aga tahtsin sinna midagi uut ja näitan, mis ma välja mõtlesin.

Veebruar

Kuu alguses oli siiamaani väga häid emotsioone tagasi toov meisterdamispäev minu noorema õega, vanemaga neist (tsau, Kata!) – ta ei ole üldse meisterdamisinimene. Ta kardab mu meelest olukorda, kus ta vasakusse kätte ulatatakse nõel ja paremasse niit – mis saaks olla veel lõbusam kui ühe inimese üleelamisi ja arengut distantsilt jälgida. Võibolla selgitab, miks ma õpetaja olen.

Õigus, veel lõbusam on jälgida, kuidas inimene teeb tööd, mida ta armastab ja oskab! Kunagi ammu kui poiste tuba oli poisi tuba, siis projekteerisin seinale Eesti kaardi, mille Algo valmis tegi, kuna aga aja jooskul on selle kohta väga palju huvi tuntud, siis otsustasime väärika tähtpäeva – 100 aasta puhul – seda ägedat vineerkontuuri teistega ka jagada ja jõudsemegi nii kaugele, et veebruari alguseks sai neid epoest endale ka.

Veebruaris oli veel palju toredaid tähtpäevi ja sünnipäevi, mida tähistades nädalavahetused ja nädalasisesed õhtudki möödusid. Gerda tegi mulle sõbrapäevaks väga laheda raamatu meie ühistest tegevustest ja mälestustest. Ja Algo tegi juba eelmise (2017) aasta lõpus ägeda kodukontori, mida alles vaabruaris oma blogis jagasin. Kodukontorit jagas ka Postimees.

Märts

Tõi endaga kaasa palju põnevaid kohtumisi ja armsaid kontakte (tsau, Irene, Tagasi Kooli, Jerena, Grete). Alguse sai väga lahe koostöö Bredeniga ja Black Carrot Fabric-uga – päriselt ka, koostegemine on ikka üks powerful tool küll. Kuigi, olen aus, mulle väga meeldib ka üksi töötada, siis vaheldus on võti – mulle radikaalsus ei meeldi, niiet püüan alati teha tasakaalukalt.

Woolishile tegin mõned emotsioonipildid märtsis, täitsa üksi olin kodus neid tehes, aga ei tundnud ennast üldse üksildasena, sest kui Sul on kaks väikest last kodus, siis üksi kodus olemine on puhas õnnistus.


Aprill

Otsustasin ennast lõpuks kokku võtta ja printida kogu oma lastega elatud elu välja, et tõestada endale, et ma olen vastutustunlik, läbimõtlev ja tasakaalukas täiskasvanu, kes ei jää lootma kolmes erinevas seadmes olevate digipiltide säilumisele. Vastutundest jäi asi kaugeks, sest siiamaani on mul need pidlid albumitesse reastamata. Aga vähemlat on mul pildid ja albumid ja ma tean, et mul on iga hetk võimalus nendest pildialbumid teha. See täiskasvanuks olemine on ikka kohati mu jaoks ülemõistuse.

Aprillikuu Nipiraamatus tutvustasin oma lemmikuid kevadriideid ja noh, mis puudutab seda radikaalsuse vältimist, siis see laieneb kõikidele valdkondadele, ka riietuses leian alati tasakaalu – alati kihid – teksad, tsärk, kampsun ja jope. Nipiraamat võib sellel aastal vabalt sama pilti mu lemmik talveriietuse kajastamisel ka kasutada.

Aprillis sai minust ametlikult Bredeni ambassador. Ma olen oma elus palju ja suurelt unistanud – 4. või 5. klassis tegin riidepuhumisvildikatega endale t-särgi, millel oli kirjas “Anna presitentiks”. Õnneks elu teeb oma korrektuurid ja minust sai ambassador. Ma olen üsna kindel, et ühiskond ainult võitis antud juhul. Lisaks Bredenile, sain sama tiitli ka Happeak-ilt. Niiet minu vaatenurgast on puhas võit – president saab olla ühele riigile korraga, aga ambassador-i tegevusampluaa on ikka tunduvalt laiem.

Kes on 3000 õpilasele korraga tundi andnud? – mina! Väga lahe kogemus anda tundi hommikul kell 8 otse oma koduköögist. Rääkisin algklassidele taaskasutusest. Minu tund on järelõppeks kasutatav Tagasi Kooli youtube kanalil.

Ilmus esimene postitus sarjast #lifehack. Ma olin juba kaua sellise formaadi kasutamisele mõelnud. Ma ei ole maailmatark, aga meil kõigil on oma nõksud, kuidas seda pöörast asja nimega elu, siin planeedil Maa väheke lihtsamaks teha – seega olen ma ise alati väga erutatud kui mõne kaasvõitleja käest tema lifehack-e kuulen! Uueks aastaks on mul juba mitu head teemat välja mõeldud.. no mitte otseselt mõeldud, ma ei mõelnud neid välja, vaid need teemad lihtsalt on elust eneses olemas.

Mai

Kui suvelõhna juba uksest sisse hakkab pressima, siis tekib ikka suurel hulgal rahval isu ennast vormi ajada ja siiani üks tõhusamatest meetoditest selle tulemuse saavutamiseks on sport. Mais toimusid Saku valla meistrivõistlused võrkpallis ja me oma meeskonnaga asutsime ka lavale. Tõime esikoha koju, jehuu!

Ja see tasakaalu teema, et ikka oleks tervislikkuse ja sportlikuvaimu juures tasakaal, siis koostöös Kafoga testisime oma kodus Jura kohvimasinat. Tasksaalu hoidmiseks lisan alati igasse kohvitassi vähemalt kaks teelusikat suhkrut ja vedelat vahukoort.

Pelle sai kaks ja mina kakskümmend seitse. Pidustusi täis kuu. Täpselt mulle sobiv. Lisaks meie sünnipäevadele oli taassünnipäev ka öökullipatjadel, sest maikuus sai valmis uhiuus kollektsioon öökullipatju. Nendega oli omajagu tööd – kõikidest mudelitest tuli teha valmis kolm erisuuruses patja, siis tuli neid pildistada ja nimetada ja igasugu asja veel – kaugelt tundub, et oh lahe uued padjamudelid, aga siit seest tundub: oohhsaapoiss, sain hakkama, tegingi ära! FINALLY. Haha.

Juuni

Miks mulle meeldib koolis töötada? Sest a) juuni b) juuli c) august. Ehk siis algas juunis peaaegu kuuekümne päevane puhkus. Aga peale absoluutselt meeldivate puhkusevõimaluste, meeldib mulle kooli juures ka see, et mul on kolleegid, jõululõunad, suvepäevad. Juunis käisimegi kolleegidega Nelijärvel.

Ilmus koritsamistemaatiline postitus seeriast #lifehack. Ja ka seda kajastas Postimehe kodurubriik.

Mu õde omandas magistrikraadi ja vahetult enne jaanipäeva sain osa oma elu teisest tüdrukuteõhtust (tsau, Riin!). See tüdrukuteõhtu tõi mulle kaasa palju meisterdamist ja loomingulist tekstikasutust – ettevalmistused selleks olid küll päris intensiivsed, aga samas pakkusid ka mulle väga palju enseväljendusvõimalust – niiet ma loodan, et sellel aastal ka keegi mu sõbrannadest mulle selle võimaluse pakub (winkwink, tsau, /confidential/ !)

Juuli

See suvi oli lihtsalt niiii ilus, et isegi mina käisin mitu korda õues, sealjuures ujumisriietes, mida nimetusele vastava tegevuse tarbeks ka kasutasin. Seepärast tahtsin juba kirjutada, et juulis midagi sisukat ei teinudki, kõik toimus ainult pinnapeal – kogu see päevitamine ja värk.

Siis tuli aga meelde, et juulis oli esimene mitmetest järgnevatest pildistamistest Bredeniga. Minu roll? Ma olen kastitassija. Muuhulgas kontakteerun kõigi armsate modellidega võtteplatsil ja eelnevalt ja järgenvalt nende vanematega ka. Mina toon kõrsikud lauale ja kasutan laste ja lastevanemate lõbustamiseks oma parimaid nalju. Koostöö Marilini ja Andresega (tsau!) oli ülilahe ja rohkem nagu mäng kui töö.

Juulis saabus meile koju uus diivan – kui ma nüüd vana diivaniga elutoa pilte vaatan või kui me terve perega üritame elutoas istuda, siis ma olen hämmeldunud, umbes sama hämmeldunud kui ma mõtlen, et kuidas inimesed väljasurunud ei ole, sest kõik need kivi- ja keskajad – kuidas on võimalik neist eluga välja tulla – sama meie diivaniga – ei saa aru, kuidas me selle väikse (ja koledaga) hakkama saime.

Riinu pulm. Ja samal ajal ka Sandri (tsau, Riin ja Sander). See oli pidu omast klassist. Mina aitasin veits seal jälle kaste tassida ja asju üles panna. Ma olen lihtsalt elus aru saanud sellest, et kui midagi palju harjutada, siis tuleb ühel hetkel ikka väga hästi välja. Minu ja flöögiga nii ei juhtunud, küll aga juhtus Riinuga – sünnipäevad ja muud peod tema juures on alati nii läbi mõeldud (ja lõppenud taxfy tellimisega), niiet ootused olid kindlasti ka kõrged, kuid me ei pidanud üldse pettuma.

August

Oli arvamusfestivali kuu, #lapsedjäidmaale kuu, öökullid Haridus- ja teadusministeeriumile kuu.

Veel käisin Tallinn24 peatoimetajaga (tsau, Thea!) kaltsukatetuuril, mis oli konkreetsemalt pühendatud koduasjade kaltsukatele. Tallinn24 on soomlastele suunatud lehekülg, mis aitab neil Tallinnast leida üles ägedamad üritused ja kohad. Ja veel üks soomlaste äge lehekülg on Doerz, mille kaudu saab näiteks broneerida minuga kaltsukakülastuse või stuudios õmblemiskoolituse. Thea kirjutas Tallinn24 lehele meie kaltsukatuurist ka väikese loo.

Esimest korda pildistasin mitte omatooteid mitteoma kodus. Ehk siis Woolishiga (tsau, Anna!) käisime väga ägedas kodus Katla majas (Liven kinnisvara) pildistamas. Sellises olukorras olin esimest korda, seega väga ensekindlalt ennast seal just ei tundunud, sest tegelikult ma ei tea pildistamisest suurt midagi, lihtsalt üritan nii teha, et ilus välja paistaks. Olin väga hirmunud pilte arvutisse tõmmates, aga midagi ikka tuli, huh, vedas!

Ja siis. Pildistasin ka midagi täiesti oma – minu uus toode, mis ootas ülespildistamist ja siinpool ekraani olija julgust vist üle kahe aasta  – seljakotid lasteaialastele. Pildistasin kohaliku kultuurimaja ees ja kasutasin selleks tarbeks kõiki oma pereliikmeid (tsau, poisid!).

September

Märgiline kuu. Uus algus. Pelle hakkas käima lasteaias täiskohaga – Päären on olnud alati seltskonnahing ja lasteaeda minemine ja harjumine on olnud mitte teema meie jaoks. Pelle, kelle hüüdnimi on kodus Sohvi, on aga tõeliselt kaalutlev, vaagiv ja süvenev inimene. Seega toimub see lasteaeda harjumise protsess mingil määral siiani. Lasteaeda minekuga seonduvalt ilmus peale koolipäevade minu ellu ka aeg, mis on tööpäev, ma rõhutan PÄEV, tegelemaks oma firma asjadega.

Algas kool ka. Mul on sellest aastast oma klass, olen 5. klassi klassijuhataja – ma ei ole küll üldse kindel, kas kõige parem klassijuhataja, aga ma püüan!

Septembris ilmus #lifehack postitus mu trenniharjumustest ja kõiki teid double tappima pannud instapostitus minu vanaisast. Ma tean, et see on kõigest ühe insta pildi laikide arv, aga seda on nii äge näha, kuidas minu lood ja mõtted teile korda lähevad – pildid on ilusad, aga mulle meeldivad ka alati lood ja kui need kaks kokku panna, siis ma saan aru, miks see pilt teile meeldis! Tsau, vanaisa!

Olen öökulle saatnud postiga vist umbes kümnesse erinevasse sihtriiki. Septembris alustasid 30 tükki oma teekonda Saksamaale. See on üks projekt, mida väga innukalt veab Createit team (tsau, Serena!).

Käisime Algo ja Dorisega (tsau!) Soomes Habitare sisustusmessil. See oli mu esimene välismaine elamus sisustusmessilt ja vist võiks öelda, et üldse esimene elamus, mis kerkib esile sisustusmessiga, sest Eestis on see … igav. Ups.

Septembris täitsin ka juba esimesed jõulusoki tellimused, aga mul ei olnud sellel hetkel veel õrna aimugi, mis aasta lõpus seonduvalt nende sussidega juhtuma hakkab. Aga see ongi mu meelest elus hästi kui mõndadest hulludest olukordadest mul ei ole enne õrnaaimugi kui ma selles juba sees olen. Mulle ei meeldi ette muretseda. Küll aga meeldib mulle, oi kuidas meeldib, ette unistada!

Oktoober

Alati oktoobris mõtlen, et rahulik kuu tuleb. Alati oktoobri lõpus järeldan, et I was wrong. Uus kollektsioon kikilipse sai valmis ja ülespildistatud ja ülesriputatud epoodi. Igapäev isadepäevale lähemale viis järjest kaugemale tellimuste täitmisega järepeal olemisest, ha. Hoolimata pöörasest ajast olen ma olen selle eest teile kõigile niiiiii tänulik – päriselt ka, see on nii lahe, et kellelegi veel meeldib, see mida ma teen – kuigi kui ma olen aus, siis mulle endale küll tulevad mõnikord pähe mõtted, et appi, miks kellelegi peaks üldse mu asjad meeldima ja miks nad peaks neid ostma – aga teie tagasiside aitab seda ensekriitilisust ka vähendada. Niiet aitäh-aitäh-aitäh!

Oktoobris, või oli see juba septembri lõpus alustasin ma üheksa nädala pikkust EASi alustava ettevõtja baaskoolitust. Koolitus leidis aset igal laupäeval, üheksa nädalat järjest. Miks ma sinna läksin? Sest, et mul on kaua, vist juba 6-7 aastat, olnud üks unistus, mille täitmiseks ma mõtlesin, et oleks ehk õige alustada teooriast.

Alustasime Black Carrot Fabric-uga ka ühte koostööprojekti, mis minu aja superebaadekvaatse planeerimise tõttu hetkel veel pooleli, aga küll see teine pool ka ühel ilusal päeval tuleb (tsau, Irene!). Teine tüüp, kellega igast plaane igasugusel erineval ajal tegime on Mirjam (tsau!), aga erinevate eluliste situatsioonide juhtumisel juhtus nii, et plaanid ei juhtunud, aga küll edaspidi juhtuvad. Alati juhtuvad!

November

Oli sellesmõttes märgiline kuu, et ma tegin oma esimesed tasustatud blogipostitused. Ehk siis ma kirjutasin päriselt arved välja, justkui oleks see mingi töö, mida ma teen. Tegelikult on see ikkagi all fun. Hah, aga kõige toredam on see, et ma olen kogemata, sujuvalt oma hobiblogimise, pööranud tööks. Aitäh igaljuhul Stockmannile ja Prismale usalduse ja nende ägedate koostööde eest!

Novembri alguses tuli välja uus jõulusokkide kollektsioon. Ma ei tea, kas see oli tingitud sellest, et see oli suurem kui ei kunagi varem, aga igaljuhul meeldisid teile sokid vägaväga. Ma loodan, et päkapikud olid helded neid oma uutes kodudes täitma!

Novembri lõpus, kõigi nende kikilipsude ja jõulususside vahel lõppes EASi alustava ettevõtja baaskoolitus – ma ilmselt käsitlen üsna pea seda ka täpsemalt, aga kui keegi tunneb, et ta sees justkui on tunne, et võiks oma asja teha, siis ma küll väga soovitan seda koolitust. Meil oli muidugi ka erakordselt äge seltskond sinna kokku saanud ja mul on mitu visiitkaarti (mis ma kaaskoolitujatelt sain) oma aega ootamas, et millal nendega koos midagi teha ja millal nende ärid käima lähevad.

Ja veel käisin Tallinna Ühisgümnaasiumi põhikooli õpilastele rääkimas taaskasutusest.

Detsember

Ma nii väga ootasin, et see esimene advent juba tuleks ja saaks natuke vabamalt võtta. Mu ootused täitusid, vähemalt selle osas, et esimene advent tuli. Koos sellega tuli ka Fazeri äge koostööpakkumine – teha nende leiva-saia pakenditest 4 diy video. Ma olen kunagi Delfiga koostöös diy videosid teinud, aga seal mina ainult meisterdasin, kogu tehniline pool oli kellegi teise ampluaa. Aga nüüd – ma tegin kõike ise. Algo projekteeris ja keevitas mulle ülihea statiivi, millega ülevalt filmida (tsau, Algo – aitäh!). Ja siis ma ise panin puki peale kaks karpi ja raamatu ja sellest sai statiiv otsevõtte filmiseks. Kuna mul oli ainult üks kaamera, siis ma filmisin kõiki klippe topelt ehk siis kahest vaatest ja siis lõikasin pärast kokku, ise. See oli põnev, aga aega nõudev. Tahan veel tänada oma kooli kolleegi Jürgenit, kes oma piirituid tehnilisteadmiseid minuga jagas – aitäh, Jürgen! Igaljuhul valmis sai, kaugel täiuslikkusest, aga kui ma oma esimest öökulli vaatan, siis on ka päris piinlik, aga kui ikka neli aastat harjutada, siis võib juba midagi tulema ka hakata, niiet nelja aasta pärast – ma loodan – siis juba parem olla selles videovärgis. Fazeriga koostöös valminud videosid näeb mu Youtube kanalilt (hah, ise ka ei usu, et ma sellist lauset kunagi kirjutan, ilma, et ma valetaks või nalja teeks :D).

Kaheksa päeva detsembrist viibisin ma kooliõpilastega Erasmus+ projekti raames Itaalias. Itaalia on üks nendest kõigist ülejäänudest maailma riikidest, kus ma käinud ei ole. Niiet oli väga põnev. Mina olin seal jälle nö kastitassija, kogu projekti vedas mu ülivõimekas kolleeg Merle (tsau, Merle!), kellega reisimine oli väga äge ja ma tean, et juba märtsis on meid jälle ootamas seitsmepäevane lähetus Rumeeniasse!

Detsembri lõpp. Pääreni sünna vol 1, vol 2, vol 3 ja vol 4. Siis jõulud X 4. Aastavahetuseks olime nii väsinud, et seda võtsime ainult ühe korra vastu, küll aga korralikult juba siis, haha.

Aasta lõpus kirjutasin veel ka Postimehes oma jõululauast. Postimehe ajakirjanik käis siin mu lauast pilti ka tegemas. See onu oli me kassist nii vaimustunud, et lõpuks läks lehte pilt, kus laud on ülikohutavalt peal, aga kass fookuses. Mina tahtsin hoopis teise nurga alt pilti teha, seda talle ka välja pakkusin, aga ta ei pidanud seda heaks – aga ma ei lasknud ennast häirida ja tegin ise telefonitaimeriga ikkagi sellise pildi ka, mis mulle meeldis.

Ühtegi raamatut sellel aastal ei kirjutanud, suurimateks elamusteks olid kindlasti uued (tööalased) tutvused, millest mõndadest on saanud ka (eraelualased) sõprused. Mulle meeldivad sellised kokkuvõtted, sest tavaliselt kui ma ühe asja nö ära teen, siis ma hakkan juba uuest unistama ja seepärast on tore korra aastas meenutada ja analüüsida, mis sai hästi ja mis lihtsalt sai. Aga nagu ma kirjutasin, siis oma mõtetes olen ma ammu juba ühe uue ja eriti kaua unistatud projekti juures. Selle õnnestumiseks kirjutasin ma isegi äriplaani ja läbisin eelnevalt viidatud EASi alustava ettevõtja baaskoolituse, aga ma olen ikkagi parandamatu praktik, niiet ma päriselt siiamaani ka ise ei usu, mis ma sinna kokku kirjutasin vaid mõtlen, et step by step ja vaatame, mis sellest välja tuleb. See (äri)idee on mu peas olnud 6-7 aastat – mõned asjad vajavad aega. Tegemist ei ole tegelikult millegi uuega, pigem mulle tundub, et see idee või konseptsioon liidab kogu minu elu üheks kokku. Nagu Sa aru saad, siis ma ise veel päris täpselt ka ei saa aru, mida ma tegema hakkan.

Ma tean, et on ka asju, mis vajavad lihtsalt ärategemist ja toetust ja ühe hullu julgustavat eesminemist. Seega ma mõtlen, kas teile pakuks huvi kui ma oma teekonda oma uue (äri)idee elustumisel siin blogis vahetevahel kajastan?

Nüüd käised üles ja äratus, mu Fiskars käärid on värskelt teritatud – tere 2019! A! Ja veel seda tahtsin ka teada anda, et uuendasin enda blogis rubriike minust, portfoolio ja koostöö.

Fotod ja tekst Anna Lutter, aitäh, kes Sa mu 2018. aastas olid – tule sellel aastal ka!

 

Did you find apk for android? You can find new Free Android Games and apps.