#lifehack – trenn

See on minu kolmas postitus sarjast #lifehack. Esimene rääkis kaltsukates käimisest ja teine koristamisest. Kolmas räägib teemal mina ja trenn. Kui Sul ei ole aega, et seda postitust läbi lugeda, aga tahaks ikkagi hirmsasti teada, kuidas ma ennast vormis hoian ja mis mu trenn on, siis võin etteruttavalt öelda, et nii nagu eelmises kahes #lifehack posituses olid märksõnadeks: koguaeg, möödaminnes, ära heida meelt – siis sellise tõdemuseni jõuan ka selle postituse lõpus. Kui sa istud aga parasjagu diivanil ja otsid põhjust, miks mitte alustada kohe nüüd kõhulihaste treenimisega, siis see postitus on täpselt Sulle – üks hea põhjus, miks trenn edasi lükata ja veel veits tigudiivanil unistada ja kompleksharjutust näpu- ja silmapõhjalihastele teha.

Soovitus number 1: leia endale ala, mis Sulle meeldib!

Mul ei ole üldse sportlashinge, mulle ei meeldi võistelda – üldse mitte – küll on aga mul tugev sotsiaalne hing ja seepärast on mulle alati meeldinud käia trennides – et pärast riietusruumis ja saunas juttu rääkida. Ma olen kooliajal käinud kergejõustiku-, ujumis-, võrkpalli-, ja tantsutrennis. Ja enda entusiasmil on mulle rohkem pinget pakkunud jooksmine, suusatamine ja rulluisutamine. Tänaseks on minu treeningkavasse jäänud ainult iganädalane võrkpallitrenn. Käime võrkpallis Algoga koos ja trenn asub siin samas Kurtnas. Kuna meil treenerit ei ole, siis on see rohkem mängimine – mängimine on iga pühapäeva õhtul kaks tundi. Mängule järgneb saun ja vestlused riietusruumis. Võrkpall on põnev, sest vaja ei ole ainult füüsilist tehnikat, vaid ka vaimset – eriti oluline on võiskonnas valitsev emotsioon ja üksteise toetamine.

Soovitus number 2: leia trenn, milles Sa üldse ei saa arugi, et Sa trenni teed.

Ehk tule rahvatantsu! Ma olen rahvatantsu tantsinud vist nii kaua kui ma mäletan. Mina ja Algo saime rahvatantsurühmas kokku. Trenn toimub kord nädalas poolteist tundi ja ehkki seal tuleb koguaeg galoppi ja polkat vihkuda teha, siis kuna samal ajal keegi pidevalt teeb (või vähemalt üritab) nalja, siis ei pane peaaegu seda suurt füüsilist pingutust tähelegi. Järgneb väikene reklaamiminut: kui Sa oled alati mõelnud, et tahaks tantsupeole saada, aga pole turvameestest mööda saanud, siis siin on Sulle võimalus: tule tantsima – üldtantsupidu 2019 ootab! Otsime oma segarahvatantsurühma Hellad tallad uusi huvilisi. Trennid toimuvad igal esmaspäeval kell 19.00 (alustame 17.09.2018) Kurtna lasteaia saalis (Kurtna tee 50, Saku vald) (reklaam lõppes). Oma pika kogemuse põhjal võin öelda, et lisaks rutiinsele trennile, toimuvad ka pidevad lavaproovid erinevates saunades ning teambuilding üritused – seega füüsiliselt ja sotsiaalselt päris karm katsumus, aga seda väärt!

Soovitus number 3: tee trenni sellel ajal kui Sa ei tee trenni.

Näiteks tööle minnes – ära mine bussi või autoga – jaluta vähemalt paar peatust (või terve tee – kasuta ratast). Kooli tööle on mul umbes 200 meetrit minna, ütlen ausalt, et autoga olen nende aastate jooksul ainult paar korda läinud. Korista – mida rohkem koristada, seda rohkem korras on kodu ja seda rohkem trenni on tehtud! Mine lapsega õue – selles ma eriti hea ole, sest enamasti õues olles ma ei viitsi  (paha-paha sõna) ringi liikuda vaid pigem istun kuskil, oih. Kasuta treppe ja võta neid kiirelt! Ära mõtle, et homme viid prügi välja kui tööle lähed – vii kohe – eriti mõjus kui elad neljadal korrusel näiteks.

Soovitus number 4: ära kuluta aega trenni minemisele.

Eriti oluline trenni suhtes on ka see, et trenn asuks kodu lähedal, et ei peaks sellest 24st tunnist kahte tundi kulutama transpordile, mis viib auto või bussiga trenni ja tagasi – püüa leida treeningkoht oma kodu või töökoha lähendal. Ja kui Su kodukoha lähedal ei ole mõnda kõrge laega võrkpallisaali või Sul pole sobivaid riideid või pole kodus jooksulinti, siis  mine oma elutppa! Minu kõige sagedasem treeningsaal on minu elutoa vaibal. Mul ei ole isegi mingit moodsat joogamatti vaid on tavaline valge fliis, mille peal ma harjutusi teha vihun. Piltide jaoks panin moodsad treeningriided selga, aga muidu võimlen tavalistes koduriietes.

Soovitus number 5: kõhulihaseid arendavad harjutused.

Minu harjutuste tegemise lugu. See oli umbes kaheksa või seitse kuud tagasi kui ma õhtul lapsi magama panin (ehk siis istusin nende toas ja ootasin, et nad uinuksid). Ma istusin seal ja mõtlesin, et appiiiii mul on nii palju asju veel teha, aga selle asemel ma istun siin pimedas toas ja ootan midagi, mille juhtumise aeg on alati määramatu. Tegin siis väikese ajurünnaku (pedagoog minus), et kuidas seda aega ära kasutada ja järsku tuli idee, et hakkaks kõhulihaseharjutusi tegema. Hakkasingi. Kuna me panime Algoga lapsi üle õhtute magama, siis tegin ka harjutusi üle õhtute. Harjutuste sooritamine mõjus väga värskendavalt, sest muidu mul kippus lastetoas alati uni peale tulema ja kui need vennad lõpuks magasid, siis vajusin ise ka kuhugi diivanipatjade vahele sujuvalt ära ja mingite asjade ära tegemisest võisin ainult endale lucid dream-i tellida. Aga peale harjutuste tegemist käisin pesus ja olin siis mega värske ja … no tööd ikka ei viitsi üldjuhul tegema hakata, aga vähemalt ma nautisin teadmist, et ma oleks seda võinud.

Täna enam lapsed meie juuresolekt magama jäämiseks ei vaja. Mõtlesin, et okei, nüüd on minu harjutuste tegemise etapp elus ka läbi, aga tegelikult leidsin endale uue aja. Mul on selline komme, et tahan igapäev lõuna ajal magada – tegelikult nagu ei taha, aga hirmus uni tuleb mingi hetk peale ja nüüd on nii, et iga kord kui ma taban ära, et nüüd tuleb uni, siis selle asemel, et pleed endale diivanil olles peale tõmmata, võtan ma pleedi endale põrandal alla ja hakkan harjutusi tegema.

Lisaks kõhulihastele teen ma ka seljalihaseid ja mingisuguseid käelihased. Need harjutused, mis ma teen, need ei ole mingist kavast vaid on lihtsalt mõned harjutused, mida ma elu jooksul erinevates trennides olen teinud ja siis valisin endale mõned ja neid teengi. Ma ei tea, kas nii käib, aga ma teen igaljuhul nii. Kokku kulub mul kõigi harjutuste tegemiseks umbes 15-20 minutit (nii vähe ju!) ja siis mu kõige lemmikum osa kui harjutused on tehtud, siis venitan ja mõtlen, et damn kui tubli ma ikka olen, et need harjutused ära tegin – selle kogemuseni jõudmine innustabki mind peamiselt üle päeva neid harjutusi tegema.

Soovitus number 6: ära panne hullu.

Mulle väga meeldis jooksmine, aga kõik, kes mind kauem Instagramis on jälginud teavad, et mul oli poolteist aastat tagasi põlveoperatsioon. Mul oli põlves healoomuline kasvaja. Operatsiooni käigus ei suudetud kogu kasvajat eemaldada ja nii sain ka kiiritusravi. Aga ka see ei mõjunud piisavalt ja nii on mingi osa sellest veel endiselt mu põlves ja mu põlv valutab vahetevahel (kui ilm muutub näiteks). Ühesõnaga, joosta ma selle põlvega enam ei saa, küll aga olen ma leidnud teised alternatiivid ja ma ei ole üldse kurb või pahane või pettunud, sest see on kõigest jooksmine! Seega minu soovitus – kui Sul on mõni vigastus, siis arvesta sellega ja leia mõni alternatiiv. Ja kui mõnipäev on selline tuju, et appi ma üldse ei viitsi trenni teha, siis ära tee! Kui ikka kohe üldse pole tervist või tuju teha, siis ma kunagi ei pushi ennast – trenni mõte vist on ju hea enesetunne, aga kui seda läbi kohutava surumise teha, siis ei tundu see mu jaoks mõistlik.

Soovitus number 7: ära vea ennast alt!

See võib tundnuda natuke vastuoluline eelmise soovitusega, mis väitis, et kui tuju pole siis ära tee, aga tegelikult ei ole – vastuolus ei ole see tähendab. Ole enda vastu aus, kui päriselt tuju ei ole, siis ei peagi tegema, aga kui päriselt on lihtsalt see, et üldse ei viitsi sellelt diivanilt püsti ajada ennast ja Anna mega pikk postitus on ka nüüd läbi töötatud, siis ära vea ennast alt! Mõtle sellele kui hea tunne peale väikest trenni on ja lihtsalt ära mõtle rohkem vaid mine ja tee see ära! Ma ei hakka seda diivani ja ukse slõuganit siia kirja panema, aga see kehtib!

Teksti ja fotod Anna Lutter