relatiivsusteooria #6

Ise olen ka veidike üllatunud, et kuidas ma kuus (juba?!) aastat tagasi – aastat kokkuvõtvale postitustesarjale – oskasin nii tabava nime panna – relatiivsusteooria. Mitte miski ei ole suhtelisem kui ükskõik milline möödunud aasta ja ka 2020s ei erine selle poolest teistest. Tagant järgi vaatan ikka kõike hoopis teistmoodi kui seal sees olles, niiet kogu see järgnev postitus on väga suhteline. Aeg ja ruum osutuvad suhtelisteks: kestus ja vahemaa võivad olla eri vaatlejate jaoks erinevad – see on oluline silmas pidada seda postitust läbi töötades. Aga, et seda põgusat pilguheitu kuidagi nüüd ikkagi alustada, siis hakkan peale eelmise aasta fookusest – oli kogumisaasta – mina olin üks kolmest #Kogumispäeviku entusiastist, kelle sihiks oli terve aasta vältel saada rahatargemaks ja oma teadmised ka praktikasse panna ehk siis säästa ja raha lugeda! Sellest lähtvalt pean tõdema, et hoolimata kõikidest piirangutest ja keeldudest ja sellest, et märtsikuus ühe päevaga 13000 euro eest üritusi tühistati, siis oli rekordkäibega aastaga – ma ei saaks seda kogumisaastat rohkem kordaläinuks lugeda! Oma eesmärgi – kokku koguda breketite raha – täitsin mai keskpaigaks ning sealt edasi olen enda säästupuhvrisse üsna meelerahu tekitava summa kokku kogunud. 

Aga nüüd siis rahast natuke kaugemale ka (kuigi hirmus isu oleks ju ikka koguaeg rahale lähedal olla)! Jaanuaris käis mul Kuudis külas ETV saade Nova: koos noorte reporteritega meisterdasime Sipsikuid. Lisaks väisas meie maapiirkonna paneelealmus asuvat korterit  ajakiri EMA (jep, see sama ajakiri, kus on ainult mega ägedad, andekad ja inspireerivad naised! – ja nad olid meie juures!). Peale kodu käis külalisi muidugi ka Kuudis ja valmisid kõikidele ägedatalele KUUT inimestele ägedad pusad. Pusad olid planeeritud jõulukingina, sellepärast need jaanuari keskpaigas üle saidki antud – positiivse inimese tardistioonilise hilinemisega, sest kella vaadates mõtlen alati: ok, üsna napp, aga kuule, kindlalt jõuan supsti selle asja ka veel ära teha. Aga supsti tavaliselt ei jõua (aga positiivse inimesena mõtlen alati, et seekord kindlalt ikka jõuan).  

Veebruar oli #Kogumispäevikus toidukuu. Võtsime oma perega vastu väljakutse, et kulutame toidule 50 eurot nädalas – see oli tegelikult hea planeerimisega väga tehtav (ja reaalselt Lutter võiks ennast taas käsile võtta ja nädalamenüü koostada)! Muidugi äratas see palju meedia tähelepanu. Oli supernaljakas näha, kuidas Maalehel ilmus artikkel sellel teemal enam vähem sellise pealkirjaga “Käsitööõpetaja Anna Lutter kulutab pere toidule 50 eurot nädalas” – lugu oli rikastatud kommentaaridega: “Vau, nii tubli! Ja elab veel sellises maakohas ka, ikka väga sümpaatne.”. Ja siis Delfi artikkel samast teemast inspireeritud: “Disainer Anna Lutter kulutab pere toidule 50 eurot nädalas” oli rikastatud kommentaaridega: “Juhul, kui ta üksi elab, siis mida ta ometi küll sööb, et tal kulub toiduainetele nädalas rohkem, kui 50 € Kalamarja? Arvata võib, et lilleke lihtsalt ei oska kokata ja nüüd leiutab jalgratast.” Et siis #relatiivsusteooria. 

Tegime enda magamistoas remonti – kuna see tuba oli jäänud mingitest aegadest ja hetkedest ja sinna olid mööbliesemed suvaliselt kogunenud, siis juba ammu tahtsin seda värskendada ja nii siis saigi tehtud – ma ei saaks rohkem rahul olla. Muidugi ruum, kus on voodi ei saagi ilmselt mitte meeldida! Kuudis käis esimene õpilastegrupp ehk siis õppekäiguna tulid 7.-9. klassi õpilased Kuuti. Rääkisime brändist kui sellisest ja toote valmimisest ideest teostuseni. Päeva lõpuks tuli neil kõik praktiliselt ise ära ka proovida. Kui tavalisse ellu jälle tagasi saame, siis mulle tundus, et see oli väga tore asi, kuhu ka õpilastega tulla võiksid. Veebruari jäid ka muidugi klassikalised vastlakuklid ja minu podcasti debüüt! Rääkisin #Kogumispäeviku podcastis oma rahaasjadest! 

No ja siis märtsi keskel, sellel samal päeval kui oleks võinud suure peo ja rahvahulgaga tähistada Kuudis Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva, siis ma tegin Instas üleskutse, et oleme kõik kodus! Kõik üritused Kuudis tühistati, kirjutasin sellest kogemusest ka blogipostituse. Algas kodukontor. Käsitöö ja kodunudse õpetajana ei saa ma aga ikka üldse kurta – ma arvan, et paljud õpilased said sel perioodil seda kodunduse õpet isegi tunduvalt intesiivsemalt ja praktilisemalt kui nad koolis kunagi saanud oleksid! Aga ausalt, minu lugupidamine kõikide nende päris õppeaine õpetejate suunas! Te olete imelised! 

Kes on mind kauem kui mõned kuud jälginud, siis võib-olla olete märganud, et kui ma näen mega räämas kanalat, siis ma ei mõtle, et oi-jummal kus siin vanasti oli hiilgus ja nüüd kõik ära soditud ja laamendatud ja kuidas ikka üldse ei väärtustata ja mis nüüd ei ole siit miksit nahka saada. Vaid ma olen: kuule, misasja, siia saaks megahea Kuudi ju teha! Ehk siis mina eriolukorra ajal: misjasa, mega lahe võimalus ju praegu – veebis jõuamegi rohkemate inimesteni! Mega! Niiet nii korraldasimegi üsna mitu avatud töötoa laivi, kus sai koos lastega meisterdada koos – see oli ikka üsna meeletu kui hästi te sellega kaasa tulite – aitäh! Märtsis läksid ebareaalselt viraalseks minu juustusaid – kes mingi põhjusel ei ole Anna Lutteri juustusaiu vee teinud, siis Instagrami highlightside alt leiab kõik vajaliku! 

Kuna aega oli nagu rohkem käes, siis aprillis otsustasin, et teen uue kollektsiooni öökulle. Aitasite mind nimede valimisel – nimed said valitud, aga arvake ära, kas inimene siinpool ekraani on öökullid ka valmis saanud – no mõned tegelikult (täiesti üllatuslikult) isegi on, aga pikk tee on veel minna! Munapühade ajal tegin ka jänes Joonase mängu – sest teile nii meeldis Päkapikk Tõnu ja siis mõtlesin, et võiks ju Joonas ka olla – see meeldis teile ka. Mu enda lastele muidugi ka. Aprillis toimus ka esimene Live kohtumisõhtu sarjast pealeKUUT – ehk siis tegelikult oli see loomulikult plaanis toimuma Kuudis, aga no kuna aeg oli selline, siis ega alla ka andnud – niisiis pealeKUUT ehk siis kell 18.01 saime video ja helivahendusel kokku ägedate Eesti disaineritega! Mina olin siis intervjuuerija ja ka tehnilisetoe rollis – jällegi üks väga suur eneseületus, aga maruäge kogemus! Aprillis panin #Kogumispäeviku teemakuu raames kirja meie kodu ostmise loo – minu jaoks täiesti uksumatu, et ma sellest väga palju varem rääkinud ei ole, aga asjad omandavad ajas hoopis teise perspektiivi (#relatiivsusteooria). Kui ma olin 21 ja me selle ostu tegime, siis mul oli selline tunne, et: “Issand ma olen nii täiskasvanud inimene ja jube mark, et mul ei ole miljoneid kuskilt võtta ja ei saagi kõiki tube kohe ära möbleerida.” Ehk siis elusees ei tahtnud sellest blogipostitust kirjutada, kuidas ehituspoes kõik detailid nii kähku valitud saime, sest hinna järgi mingit väga suurt kaalumist ja vaidlemist ei tekkinud – kui isegi tekkis, siis müüja alati oma kalkulaatriga andis nõu, milline stepslipesa valida tuleb! Vaatamata imelikule ajale, sain osa ka Saatapalju ja Rebase kontserdist. See kõik algas juba varem, aga tuli päevavalgele nüüd – mul avanes megaäge võimalus joonistada teki peale! Koostöös imelise Woolishiga tegime minu joonistustega meriino beebiteki – ideaalne katsikukingituseks! Teki sünnloost kirjutasin blogipostituse ka! Aprillis avaldasin oma esimese IGTV video – see oli selline väike homemade amatöörnäitlejatega reklaam emadepäeva kottidele. Aga, mis ma oskan öelda – amatöörid teile vist meeldivad, sest kotte läks üsna mitu! – siiralt vöga TÄNULIK! Seoses eriolukorraga tegin ka kottidele väikese uuenduse ja nii sai käsikirjas kirja ka koos kotiga otse oma emale saata! Sain aprillis teha ka ühe väga inspireeriva fototöö ehk siis toidupilte Philidalphia toorjuustule! 

Maikuu – a ma vist unustasin mainida, aga õpetamisetööd tegin ikka ka koguaeg! Videotunde ma enamasti küll ei teinud, sest minu meelest on keerukamaid aineid, millele eetrit anda, aga koostasin ja kontrollisin ja vajadusel nõustasin! Mai alguses tähistasime Pelle neljandat sünnipäeva. Hoolimata erilukorrast ilmus esimest korda avalikkuse ette Anete, kellest sai  tiimKUUT täieõiguslik liige (tsau, Anete)! Maikuus sain ka esimese laiv telesaate kogemuse – käisin Kanal2 õhtu saates. Ma võiks öelda, et oli superäge kogemus ja suht esimest korda vist kui ma ikka üldse ei närveerinud, mega laadna oli! Mitmed toredad koostööd jäid ka veel sinna kuusse ja kuu lõpus üks üsna hirmutav sündmus, minu 29s sünnipäev – miks hirmutav? Sest kui sa saad 29, siis üsna suure tõenäosusega on järgmine aasta 30 tulemas – nagu kuidas, millal?! Ja täitsa kuu lõpus juhtus selline imeline asi, et Päären lõpetas lasteaia ja see pidu oli ka üks esimesi, mis peale piiranguid (alates 14.03) Kuudis sai peetud! Oli üsna eriline! 

Juuni alguses läksid lapsed maale – nad käisid suvel iga kuu nädal-kaks maal Mamma juures (Tsau, Liia!). Mina käisin kolleegidega Saaremaal ja tähistasime muid olulisi suursündmusi (tsau, Merle!) Algoda (no rohkem nagu Algo) tegime elutoas remonti (mitte nagu terve suve iga kuu, vaid ikka Algo kombel, et kolm-neli päeva ja võiks juba uue projekti võtta) – lihtlsalt seda magamistoa värvi jäi üle ja kuna see sai tõesti väga mõnus, siis rakendasime seda elutoa seinal ka! Viimaks sai valmis Kuudi koduleht – minul on siin kanda küll mitte liiga suur roll, seega tervitused lähevad Evale, Anetele ja Kullarile! Aitäh – aasta aega ja saimegi tehtud! Loodan, et te kõik olete seda kaunist lehte ikka külastanud? Esimesele IGTV videole lisandus ka teine – käisin #Kogumispäeviku lisaraha teenimise kuu raames tööl Rikets aiandis, kellel see episood vahele jäi ja tahate teada kui palju ma teenisin või mida mina taimedega tegin, siis minge vaadake järgi! Lisaks lisandusid minu hammastele kaua oodatud breketid (ja vahetult enne seda kadusid mõned hambad) Alates juunist algas ka Kuudis taas tihedam estraadikava, niiet ma otsustasin, et enda feedi enam liiga palju Kuudi pilte ei pane, niiet kui sa soovid Kuudi elust rohkem osa saada, siis mine ja jälgi annalutter.KUUT instat! 

Juuli algas kaltsukate retkega – nii kaua igatsetud! Näitasin kõik oma leiud ette ka! Ühel ebamäärasel (kui ise juures ei oleks olnud, siis tahaks siia ebakainel kirjutada, aga olin juures ja seda uskumatum see kõik tundub) hetkel võtsime Anetega vastu otstuse, et teeme Kiisa kohvikutepäeva raames Kuuti ka kohviku. Ja siis järjest hakkas ideid tulema, mis kõik võiks veel olla kuni lõpuks asi päädis sellega, et 29.07 toimus vägaKUUTfest, esines Curly Strings, toimus kirbukas, umbes 8 erinevat töötuba, ürituste sari pealeKUUT esimene füüsiline episood koos Merilin Miidoga (Tsau, Merilin!) – uuh! Niimoodi juhtus keset õpetaja Lutteri suvepuhkust. Seoses festivaliga valmis ka ametlik esimene Kuudi merch – kui kellelgi on isiklik huvi selle vastu, siis leti alt äkki midagi saab! Anna märku! Peale festivali läksin oma põlvekesega planeeritud radioaktiivsele ravile. Olin kolm päeva sees (tervitused ITK imetoredatele arstidele ja õdedele), sest see aine ei tohi kerre laiali minna ja peab lebama siis seal voodis – oli üpris sümpaatne elamus peale kõike seda tralli! Juulis ilmus ka üks väga pikk ja mõnus artikkel minust Delfi naistekas. 

Augustis kirjutasin vögaKUUTfestist ka blogipostituse ja tunnistasin ausalt üles kui paljuga me miinusesse jäime. Lisaks hakkas see värk, et Päären ju sihtis kooli suunas pidime ta toa (mida ta juhtumisi ühe teise vennega jagab) pisut ümber tegema! Koos Euroopa Komisjoni Eesti esindusega osalesin Arvamusfestivalil – tegime seal kotitrüki töötuba. Töötuba tegin ka 20.08 Vabamus! Mõlemad olid hästi-hästi ägedad asjad – iga päevaga üllatan kui armsaid, siiraid ja tarkasid inimesi Eestis elab! 

Kui mais käisin mina õhtu saates, siis septembris käis õhtu saade Kuudis! Aga, et ikkagi laiv ka septembrikuusse kirja saada, siis osalesin kohvifestivalil – koostöös Pauligiga õpetasin, kuida teha kohvipakist vöökott! Septembrikuu Oma maistes ilmus minust ja poistest vääääääga pikk ja äge lugu! Septembris juhtus veel selline asi, et ma ostsin endale rekkatäie, kaubiku täie, kahe sõiduauto ja järelhaagise täie kangaid (basic shit, mis ühe tavalise eesti inimesega juhtuda võib). Ehk siis suutmata öelda ei, ostsin ära ühe pankrotti läinud Eesti mantlitootja materjaliao. See asus Rakveres. Sellega Kuuti saamine oli ka – ütleme nii, et jumal tänatud, et mu pere enne Solaris keskuses koostööd on harjutanud! Septembris tähistasime Mirjami töövõite (reaalne naine on see tüüp – üks ei suuda oma Kanalas isegi korda hoida ja teine avab Tallinnas (mis ei ole mingi Kurtna) juba teise päris poe!). Lisaks jäi septembrisse paar ägedat meisterdamisprojekti koostöös Eesti toiduliiduga! Septembris käisin Ikeas vist suisa kaks korda! Teine kord oli mitte enesekasu eesmärkidel, vaid aitasin väikesel õel üürikorterit värskendada! 

Oktoober – väga nagu ei mäleta midagi eredalt (haha, nagu ka ülejäänud aasta kohta ei mäletanud, aga järjest Instagram tuletas meelde, aitäh mulle enda Instagrami eest!). Aga oktoobris on Instas ka sellised magamispildid ainult. Aga nüüd meenub, et Kuudis oli oktoober ikka maru edukas! Toimus üsna mitu ka sellist suuremat inspiratsioonipäeva, kus aitasime ettevõttel terve päevaprogrammi ja tegevused Kuudis paika sättida (lisaks toategevustele on meil ka nüüd käsitööteaamtiline orienteerumine looduskaunis Kurtna külas – kui hästi läheb, siis võib küla peal mu vanema ka näha!) Lisaks muidugi ka tavaformaadiks kujunenud onu Heino juubelid ja Christine-Agnetha 35! Klassi kokkutulek oli ka! (kui ma nüüd kuud segi ei saja, sügisel ühel hetkel igaljuhul oli, selles olen üsna kindel!) Oktoobris avaldasin postituse uuenenud lastetoast ja ka meie väiksest vannitoa uuendusest! (väga ei mäletanudki, aga selgub, et tegime sellel aastal igas toas – peale köögi – remonti!). Tundub nagu see kõik juhtus mega ammu – ma juba tahaks uut remonti – väga loodan, et Algo seda postitust ei loe ja juba varsti saan faktidega nii ammu toimunud remondis kohale ilmuda! 

Novemrbis oli juba selline üsna klassikaline maksimaalselt pöörane aeg (naljakas öelda, et oli aeg, sest tegelt ei olnud aega). Tellimusi oli marupalju! Kõigepealt kikilipsud isadepäeaks, see ei olnud veel läbi kui algas jõulususside hooaeg ja kui see veel poole peal ei olnud, siis oli nii palju teid ägedaid, kes te õpetajatele jõuludeks kotte tellisite! Novembrisse jäi ka üsna mitu salvestust – käisin Podcastis Mull, siis käis mul külas Ideepuu armas tiim, kellega koostöös valmisid ka ühed veits teistmoodi jõulusussid ettevõtete jõulupakkidesse – need olid valged ja nendega kaasas käis superäge telesaade, kus muuhulgas juhendsain lapsi, kuidas oma sokke ära saab kaunistada! Lisaks käis taaskord saade Nova (enne suvepoole käis ka – oleme iga kord salvesatnud 3-4 klippi ja need siis lähevad eriaegadel eetrisse). Novembri lõpus ilmus kauaoodatud kodanik päkapikk Tõnu oma kirjadega ikka ka blogisse! Ja uusi jõulusussi mudelid saabus epoodi! A ja novembris kutsusin Kuuti kõik oma ägedad head tuttavad/ instasõbrad – isegi järgmise päeva hilislõunani oli väga hästi meeles kui tore õhtu oli! Novembris rääkisin tund aega ka Elmari raadio saates Ikigai. 

Detsember, võib juba öelda, et traditsiooniliselt sai meie peres alguse Solaris keskuses. Ehk siis sellel aastal avanes jälle selline äge võimalus, et sain Solarise Keskusse luua jõulufotonurga! Kuna fotonurga tegemine on ikka oluliselt väiksem tegemine kui terve keskuse ära kaunistamine, siis seekord päris kogu suguvõsa Solarisse kokku ei ajanud, ainult Algo ja isaga käisime – basic chill kella 23.30-03ni Solarises)! Detsembri alguses korraldasime koos õdedega oma vanemate 30ndaks pulmaaastapäevaks üllatuspeo (väikse seltskonnaga) ka Kuudis! See oli nii äge õhtu ja meil oli kõik detailideni läbimõeldud ja välja arvutatud (ma selle osa eest ei vastutanud, niiet te ei pea siit välja lugema, et midagi lapesse läks)! 

Üks väga märgiline asi juhtus detsembris veel. Ma mäletan üsna hästi, et ma kunagi mõtlesin, et: “Vau, mõned inimesed saavad koostööd teha Applega.” Ja siis mina detsembris: “Tere, nii suur rõõm, et olen silma jäänud ja aitäh pööraselt ägeda ettepaneku eest.” – aastaajane koostöö Valge Klaariga! Ma olen üsna lojaalne inimene, et noh alates gümnaasiumist kuulan ühte bändi, alates algklassidest söön ainult Rakvere juustuvorsti ja no alates sellest kui ma oma esimese Apple läpaka sain, siis alates sellest ma olen Apple inimene ja niiii rahul! Detsembris sai suhteliselt planeerimata välja saadetud ka üsna eeskujulik kogus kandekotte õpetajatele ja ka ägedatele ettevõtetele (aitäh kõikidele nende ees ja taga olevatele inimestele, kes mind on märganud ja oma kinkidevalikuga ka minu unistusi täita aitavad!). Umbes nii 18ndast detsembrist läks ikka väga mõnusaks elu! Selline Õnne 13 mode veits läks peale – samas – me kõik ju veits salja vaatame Õnnet, niiet vähe ei meeldi see tiksumine vahest! Käisime kõik koos Pärnus Lottemaal ja spas; tähistasime Pääreni sünnipäeva pereringis ja jõule ja igast värke (meil sai Algoga ka kümme aastat kooselu – suur lugupidamine, et sa oled vastu pidanud, eks Sinu räsitud välimusest on näha, et ei ole olnud kerge, aga sa oled elu ja enam-vähem tervise juures, niiet kindlalt edasi!) Aasta lõpus läksid lapsed jälle maale ja meil oli vaba aega veidike rohkem võtta – niiet pühendasin päris palju aega oma erinevate laopindade organiseerimise peale! Asju on maru äge omada, aga neil komme mitte ennast ise korras hoida ja kui on nii palju (väga vajalikke) asju kui mul, siis läheb nende korrastamiseks nädalaid, aga kui nii paju aega ei ole, siis #lifehack on see, et tuleb jälle suguvõsa kohale helistada ja saabki kiiremini tehtud! 

Mida öelda kokkuvõtteks? Eks ikka seda, et kõik on suhteline! Ma tegin üleootuste palju blogipostitusi (25, mis teeb kekskmiselt kaks tk kuus!!)  ja IG oli ka ikka üsna üllatavalt aktiivne! Käisin kuuel Dagö kontserdil; etenduskunste nautisime vist kuuel korral ainult olukorda arvestades isegi üllatavalt palju. Olin lastega märtsi keskpaigast kuni mai lõpuni igapäev kolmekesi kodus; olime Algoga peaaegu kaks kuud aasta peale kahekesi kodus; tegin vääääga paljusid pööraseid projekte koos oma pere, sugulaste ja sõpradega; magasin umbes 180-l päeval lõunaund; tegin vähemalt üle päeva trenni (ühtegi ah-praegu-on-nii-kiire perioodi sisse laskmata); korraldasin päris mitu ägedat olemist endale ja oma sõpradele/ tuttavatele; sain breketid; ettevõtted tegid rekordkäibeid. Aitasin kaasa viie korteri sisekujundamises + remont kõigis meie enda korteri tubades! Oli mega aasta – kõik juhtus millegipärast ja millegipärast kõik juhtus! Ma olen nii valmis uueks! Olles nii kaua elanud kui mina, siis toetun kogemustele ja ei hakka ootama, mida aasta toob vaid toon ja teen ise selle aasta!  

Tekst ja enamik fotosid Anna Lutter. Aitäh, aasta 2020