Je! Ja selle blogi teine ametlik loosimine on otsa saanud ja ära lõppenud ja kahtlemata mul on suur rõõm, et osalejaid oli oodatust väga palju rohekm. Pikk aitähhhh kõigile, kes asjasse segatud olid! Fortuuna on oma töö teinud ja mul on kena tunne öelda, et
… siis ma joonistaksin enda ümber palju heatujulisi, terava huumorimeelega, andekaid, töökaid ja ilushäid inimesi.Juba sellest ajast peale kui minu tööliskarjäär Vembu-Tembumaa basseini ääres plastmassist toolidel kunagi alguse sai, olen ma ikka vahetevahel mõelnud kui suur rõõm on omada enda ümber maailma kõige ilusheamaid inimesi.
Minu rõõm on deklareerida, et Võru, Saku, Viimsi, Kuressaare, Kurtna ja veel mõne teise ilusa nimega Eestimaa koha liivakastides eksisteerib umbes seitskümmend väikest inimest, kellel on peas minu õmmeldud müts ja kaelas minu triigutud sall. Rõõm, rõõm, rõõm. Jagatud rõõm on aga teadagi vähemalt poole
Käisin laupäeval läbi peaaegu kõik Tallinna heamamad poed, oleks mulle veel üks päev jagatud, oleks kõikidesse jõudnud. Ja kui keegi ootab siit nüüd ülevaadet Hullude Päevade ostumelust, H&Mi uuest kevadkollektsioonist või Ülemiste Keskuse laiendusest, siis tuleb teil pöörduda mõnda adekvaatsemasse blogisse. Mina aga kirjutan –
Kui ma esimest korda Päärenile mütse ja salle õmblesin, peaaegu natuke vähem kui aasta tagasi, ja siis neid tema, pooleaastase kuti, peal pildistada üritasin oli see otsemõtteliselt üritus: katse nurjumine; aga juba siis ma arvasin ja lootsin, et usutavasti on lihtsalt iga algus raske (loe
Kui ma ütleksin, et ma ei oleks kunagi osanud arvata, et minust saab tulevikus keegi selline, kes õpetab teistele, kuidas pappkaste riidega katta, siis ma ei oleks tõeliselt aus. Nüüd neliteist, viisteist aastat tagant järele mõtlema hakates, siis tõepoolest võis minu tegevuses juba siis, ajal
Tuli! Uus number Käsitööd tuli, tuli tegelikult juba mitu päeva tagasi. Seekord ütlen oma sõna kaasa kolme projektiga. Ühest neist tegin kunagi lakooniliselt juttu siin, kui rääkisin oma vanavanaema kindakirjadest inspireeritud dekoratiivpatjadest, nüüd saan pilte ka näidata. Kangas on ikka see hea, Kohila kaltsuka oma! Ja
Kuidagi dubleeriv on mu fabritseering viimasel ajal. Tundub, et loominguline ikaldus, talveuni või lihtsalt vaimuvaegus on tabanud mind, katk. Kui möödunud kord nätasin jälle lampi, siis seekord saab näha jälle midagi, mis on tehtud värviämbrist. Eelmine kord (siin) piirdusin küll väiksema mahulise ämbriga ning ämbri
Lambist jälle. Kui kunagi ma siin ühte pitslampi demonsteerisin, siis polnud mul veel õrna aimugi, et natuke vähem kui pooleteist aasta pärast pean ma rääkima jälle, lambist siis. Seekord on lamp hoopis maskuliinsem ja ka kilokam ja hoopis tehtud ühte teise tuppa – kööki. Ja
Üks semester magistrikraadi on mul nüüd käes – üks neljadik on tehtud! Ja kui bakalaureuse sessid möödusid õmblusmasinat nuumates ja overlokki pitsitades, siis nüüd tuleb peamiselt kasutada oma mõtteorganeid ja paremal juhul ka konspekti, mis on ka enamjaolt tühi nagu eelpool mainitud elundkondki. Tõele au
