Skip links

suur murureha Fiskars Solid L

Ehki alateadvus kosutab mind ikka ja jälle kuskilt kaugest põhikoolist saadud teadmisega, mis väidab, et inimene õpib oma enda vigadest, siis mina olen konstantselt otsustanud oma alateadvuse aatelised püüded kõikvõimalikke meetodeid kasutades maha suruda ja ära eirata. Jah, ma ei ole oma vigadest õppinud. Ajalugu kordub.
Kui ma eelmisel aastal Tallinna esimese improvisatsiooni festivali TILT tarbeks ligi sada kikilipsu valmis olin nõus tegema, siis tundus see otsus kohe alguses pisut meeletu, aga nagu minu puhul ikka: ära mõtle, kohe ütle. Minu nõusolek saabus ilmselt kiiremalt kui number 1 tramm Tallinna Ülikooli eest Hobujaama sõidab. Eelmise aasta fabritseeringuga saab tutvuda SIIN.
Kui ma nende sajaga möödunud aastal siis ühele poole viimaks sain, hingasin kergendatult ja mõtlesin, et ei kunagi enam. Nii kaua ma niimoodi sain õilsalt mõelda kuni Eva umbes kuu aega tagasi kummikommide ja limonaadiga jälle ukse taga oli. Õmblusmasin pandi täistuuridel tööle ja kohvi keedeti ikka nii kange, et vähemalt neljani masinat tallata jõuaks. Selle aasta lipsud on sinisemad kui eelmise aasta omad ja vähem sai neid ka tehtud. Poole vähem.
Päris sama reha otsa ma see aasta ikka kah ei astunud, ühe moodsama mudeli otsa nähtavasti hoopis. Kui eelmise aasta fotoseeria sündis ilma igasuguse plaanimajanduseta, siis see aasta oli kõik teistmoodi. Modellid sõitsid kokku üle kogu Eesti ja lavastus ise ei leidnud triviaalselt aset maja taga, vaid selleks eelnevalt ettemõeldud koordinaatidel – endise kolhoosi söökla juures. Pildistamisega läks meil tugevalt üle tunni. Lisaks pildiseeriale, mis kultiveeriti Hooandja kampaania tarbeks (SIIN), sain ma pildistamiselt ka keskmiselt eeskujulikuma neeruvaagnapõletiku.
Õnneks ei ole haigus nii püsiv nähtus kui Hooandja kapaania ja on vahepeal raugenud. Hooandja kampaania aga endiselt veel vältab (SIIN). Toetage noori tegijaid ja toetage enda hinge ka – minge teatrisse!
Modellid: Eva, Reijo
Foto, stiil: ma

Kommenteeri