See vist oli juba aasta tagasi kui ma lubasin, et paneme Pääreni ja Pelle voodid müüki, sest nad said endale uue lastetoa. Nii nagu siin blogis ikka tavaks on tõdeda, siis: mul ei ole õrna aimugi, kuidas aeg nii kiirelt läinud on ja ma midagi tehtud pole saanud. Kuna tegemist
Eesti keeles on ikka omajagu veidraid mõisteid. Üheks selliseks on kahtlemata lapsehoolduspuhkus. Iga inimene, kes sellel imelisel 18-tähelisel mõistel üle kuu aja viibinud on, teab ilmselt, et asi on puhkusest kaugel ja kahe lapse (kellest vanem ka nüüd lasteaiast suve puhul vabastatud on) puhul tunnen, et isegi hooldamisest ja hoolitsemist ei
Ma ise ka veel täpselt ei tea ja ootan põnevusega, mis juhtub. See lause vist kirjeldab kõige detailsemalt minu äärmise täpsusega kalkuleeritud ja täiskasvanud inimesele kohase tasakaalukusega välja töötatud plaane lastetoaga. Kui eelmise aasta suvel rakendas Algo kogu oma vaba füüsilise jõu minu õmblustoa peale (LINK ja LINK), siis see
Suure tõenäosusega on iga endast lugupidava naisterahva Pintrest-i tahvlite seas üks selline salajane, kuhu ta kogub igasuguseid häid sisustus-, kokandus- ja riietusideid. Veel suurema tõenäosusega mõtleb iga sellise kausta omanik, et neid kõiki asju hakkan ma tegema siis kui mul on rohkem aega. Mina ka! (Minu kogutud ja rohkem aega ootavaid ideid näeb SIIT.)
Jõulud! Tõenäoliselt on ühele harju keskmisele inimesele juba novembri algusest selle püha saabumisest aimdust andnud raagus puudel sinistes tunkedes ronivad džentelmenid; punaste tüttmütsidega ehitud näotud Koduextra ja Jyski reklaamlehed; pakkepaberi rullidega kaubanduskeskustest väljuvad naisterahvad ja õhtuti diivanitel hõõgveini joovad abikaasad. Minu selle aasta kõige suurem jõulutunde tekitaja on aga vaieldamatult
Ehki värske Käsitöö ajakirja ilmumine jäi juba kahe kuu kaugusesse minevikku ja vahepeal on jõudnud lisakas aastaajale vahetuda ka saatejuhid Rahvusringhäälingu tele-eetris ning karv valgejänese seljas, ei ole ma siin veel oma rõõmu jagada jõudnud. Rõõm on, rõõmu on! Sügisnumbris figureerisin kolme projektiga. Kaks neist oli jätk suvenumbris ilmunud lastetubade
Sügisköhade ja psühholoogiste nohude kiuste ajasime täna ennast Pääreni ja Mariaga toast välja. Kaasa pakkisin eile öösel fabritseeritud mütside ja sallide eksemplarid ja mõned komplektid vahetusriideid, mida nõudlik ja pikaagse modellikogemusega Päären otsustas meie tagasihoidlikul võtteplatsil selga muidugi mitte panna. Rõõm-rõõm! Hoolimata arvukatest vahejuhtumistest ja Pääreni disipliini minetamistest, said mütsid
Tundub, et evolutsioon on jõudnud müügiplatsilt kaugemalegi. Kaks postitust nädala aja sees on selles ajaveebis midagi fenomenaalset. Põhjuseid sellise olukorra sündimiseks on mitmuses. Alustan kõige uhivärskemast. Umbes mõned päevad tagasi tulin mõttele fabritseerida lisaks täismeeste kikilipsudele ka mõned väikese inimese kikilipsud, ikka nii, et papa saaks ka Pääreni stiili järgida.
Julge kuu aega on möödas eelmisest postitusest. Õhus on tunda juba plusskraade ja rohi kasvab kiiremini kui sõidab haljastajate kaheteist-silindriline murutraktor. Hoolimata progressioonist looduses olen mina endiselt öökullide lainel. Viimaste nädalate jooksul on neid minu masinate alt tulnud kümmekond ja loetud isendid on ka juba ennast uude koju uhuutanud. Stagnatsioon
Mäletan selgelt seda tunnet, kuidas juba umbes seitsme aasta jagu aega tagasi keskturu suvises melus ühele õnnetule tuvile peale astusin. Ise olin sinna basaarile sattunud otse tantsupeoproovilt, jalas õhukese tallalised tantsusussid ja seljas paljad sääred. Ja siis mäletan veel seda, kuidas üks teinekord peale jalgrattasõitu koju tagasi jõudes avastasin, et
