… siis ma joonistaksin enda ümber palju heatujulisi, terava huumorimeelega, andekaid, töökaid ja ilushäid inimesi.Juba sellest ajast peale kui minu tööliskarjäär Vembu-Tembumaa basseini ääres plastmassist toolidel kunagi alguse sai, olen ma ikka vahetevahel mõelnud kui suur rõõm on omada enda ümber maailma kõige ilusheamaid inimesi. Ja veel suurem rõõm on
Minu rõõm on deklareerida, et Võru, Saku, Viimsi, Kuressaare, Kurtna ja veel mõne teise ilusa nimega Eestimaa koha liivakastides eksisteerib umbes seitskümmend väikest inimest, kellel on peas minu õmmeldud müts ja kaelas minu triigutud sall. Rõõm, rõõm, rõõm. Jagatud rõõm on aga teadagi vähemalt poole suurem ja seepärast jaotab Päären
Kui ma esimest korda Päärenile mütse ja salle õmblesin, peaaegu natuke vähem kui aasta tagasi, ja siis neid tema, pooleaastase kuti, peal pildistada üritasin oli see otsemõtteliselt üritus: katse nurjumine; aga juba siis ma arvasin ja lootsin, et usutavasti on lihtsalt iga algus raske (loe SIIT). Nüüd, aasta hiljem, ongi
Kui ma ütleksin, et ma ei oleks kunagi osanud arvata, et minust saab tulevikus keegi selline, kes õpetab teistele, kuidas pappkaste riidega katta, siis ma ei oleks tõeliselt aus. Nüüd neliteist, viisteist aastat tagant järele mõtlema hakates, siis tõepoolest võis minu tegevuses juba siis, ajal nimega kunagi, näha ja märgata indikaatoreid,
Tuli! Uus number Käsitööd tuli, tuli tegelikult juba mitu päeva tagasi. Seekord ütlen oma sõna kaasa kolme projektiga. Ühest neist tegin kunagi lakooniliselt juttu siin, kui rääkisin oma vanavanaema kindakirjadest inspireeritud dekoratiivpatjadest, nüüd saan pilte ka näidata. Kangas on ikka see hea, Kohila kaltsuka oma! Ja modell ka ikka see hea,
Kuidagi dubleeriv on mu fabritseering viimasel ajal. Tundub, et loominguline ikaldus, talveuni või lihtsalt vaimuvaegus on tabanud mind, katk. Kui möödunud kord nätasin jälle lampi, siis seekord saab näha jälle midagi, mis on tehtud värviämbrist. Eelmine kord (siin) piirdusin küll väiksema mahulise ämbriga ning ämbri traditsooniline funktsioon: hoida endas asju;
Lambist jälle. Kui kunagi ma siin ühte pitslampi demonsteerisin, siis polnud mul veel õrna aimugi, et natuke vähem kui pooleteist aasta pärast pean ma rääkima jälle, lambist siis. Seekord on lamp hoopis maskuliinsem ja ka kilokam ja hoopis tehtud ühte teise tuppa – kööki. Ja kui ma eelmine kord sain
Üks semester magistrikraadi on mul nüüd käes – üks neljadik on tehtud! Ja kui bakalaureuse sessid möödusid õmblusmasinat nuumates ja overlokki pitsitades, siis nüüd tuleb peamiselt kasutada oma mõtteorganeid ja paremal juhul ka konspekti, mis on ka enamjaolt tühi nagu eelpool mainitud elundkondki. Tõele au andes, siis päris ilma tegeluseta
Tehtuuud! Minu esimene raamat – Ideid maailma päästmiseks – on tänaseks juba paar nädalat poelettidel ilutsenud. Ja loodetavasti teie kõigi raamaturiiulitel ka ja kui mitte, siis veel on parasjagu aega, et jõulumehele tellimus sisse anda. Kui ma kolm ja pool aastat tagasi ülikooli astusin, siis varjatult unistasin sellest, kuidas ma
Kui tavaliselt leitakse alati põhjust tähistamiseks, siis viimastel kuudel olen mina alati leidnud põhjust kikilipsude tootmiseks. Ja tähistamiseks ja koogi söömiseks muidugi ka. Oktoobrikuu kikilipsud olid rihitud Tallinna esimese improvisatsiooni festivali TILT toetajatele, austajatele, tegijatele ja muidu olijatele. Nende produtseeringuga ma ennast tagasi hoidma ei pidanud, telliti natuke alla saja
