Me oleme valmis! Võinoh kui nüüd lõpuni aus olla, siis tuba (loe: väike nurk kitsas ruumis) on valmis, sest ma ei ole kindel, et keegi üldse saaks valmis olla millekski selliseks, mida ta kunagi varem kogenud ei ole – kahele lapsele emaks-isaks olemiseks. Igaljuhul püüdsin selle väikese nurga meie magamistoas kujundada beebile nii hea,
Üha sagedamini magamistubades nähtav avatud riidestange nõuab kasutajalt suurt distsipliini, organiseeritust ja pidevat korda. Paratamatult tekib ka kõige püüdlikuma korraarmastaja magamistoas “see tool” või voodinurk, kuhu kipuvad vahetevahel kogunema kiirelt seljast võetud tööriided või pidzaama. Selleks, et vältida ka ajutist visuaalset korralagedust, tasub magamistuppa meisterdada suur pesukorv, kuhu vajadusel aja
Ehkki veel kolm kuud tagasi kui Päärenit küsitlesime, oli ta täiesti kindel, et ta ei taha jõuludeks beebit, vaid soovib hoopis põm-põm-i (tlk trumm), siis tänaseks on ta oma hoiakuid natuke muutnud. Beebi ei ole kohta wish list-is endiselt küll saanud, kuid kellestki, kellega koos mängida saab, ta ära ei ütleks. Ja no kui
Ma ei pea ennast küll väga suureks melomaaniks, kuid mitte miski – ei paraad, presidendipaari avavalss, kleidid ega hävitajate lend üle Vabaduse väljaku – ei kõneta mind Vabariigi aastapäeval rohkem kui eetris kõlav hümn. Üldse on kummaline, kuidas üks heli nii Vabariigi aastapäeval, 1. septembri avaaktusel või võrkpalli kohtumise alguses mõjub.
Instagram-i (@lutteranna) jälgijad ja põhjalikumad Kodu & Aed (LINK) ajakirja lugejad on ehk juba märganud, et alates sellest aastat kirjutan, pildistan, teostan ja stiliseerin Kodu & Aed ajakirja nii umbes paar “tee ise” projekti numbri kohta. Need, kes ajakirja ei loe, saavad minu projektidega nüüd ja edaspidi blogi vahendusel tutvuda. Jaanuari number keskendus väikestele ruumidele ja
Julge kuu aega on möödas eelmisest postitusest. Õhus on tunda juba plusskraade ja rohi kasvab kiiremini kui sõidab haljastajate kaheteist-silindriline murutraktor. Hoolimata progressioonist looduses olen mina endiselt öökullide lainel. Viimaste nädalate jooksul on neid minu masinate alt tulnud kümmekond ja loetud isendid on ka juba ennast uude koju uhuutanud. Stagnatsioon
Mäletan selgelt seda tunnet, kuidas juba umbes seitsme aasta jagu aega tagasi keskturu suvises melus ühele õnnetule tuvile peale astusin. Ise olin sinna basaarile sattunud otse tantsupeoproovilt, jalas õhukese tallalised tantsusussid ja seljas paljad sääred. Ja siis mäletan veel seda, kuidas üks teinekord peale jalgrattasõitu koju tagasi jõudes avastasin, et
Suvine number Käsitööd on väljas, rõõm! Minu kaastööd on sees. Igas mõttes sees: ajakirjas sees ja saabuvale suvehooajale ehk loomuvastaselt ka toas sees, nelja seina vahel. Veel enne seda kui Päärenit olemas ei olnud teadsin ma, et plastmassist värvilisi mänguasju minu kodus olema ei saa. Valesti teadsin! Ja isegi kui
Kui ma ütleksin, et ma ei oleks kunagi osanud arvata, et minust saab tulevikus keegi selline, kes õpetab teistele, kuidas pappkaste riidega katta, siis ma ei oleks tõeliselt aus. Nüüd neliteist, viisteist aastat tagant järele mõtlema hakates, siis tõepoolest võis minu tegevuses juba siis, ajal nimega kunagi, näha ja märgata indikaatoreid,
Tuli! Uus number Käsitööd tuli, tuli tegelikult juba mitu päeva tagasi. Seekord ütlen oma sõna kaasa kolme projektiga. Ühest neist tegin kunagi lakooniliselt juttu siin, kui rääkisin oma vanavanaema kindakirjadest inspireeritud dekoratiivpatjadest, nüüd saan pilte ka näidata. Kangas on ikka see hea, Kohila kaltsuka oma! Ja modell ka ikka see hea,
