ma kolin
Kui keegi küsiks mu käest, et mis on kõige tüütum asi maailmas, siis ma teaks kohe vastust! Kuigi kartulite koorimine on ka üks imelikumaid ja tüütavamaid tegevusi ning nõude pesemine ka, siis õmblusmasinate (ja -tarvete) välja tõstmise tüütustaset ei ületa miski, päriselt ka! Ülitüütu! Kartulite koorimisele olen alternatiive leidnud riisi, pasta ja muu ebakoorimist vajavate toorainete seast. Mustade nõudega tegeleb juba natukest aega nõudepesumasin, jess. Kuna aga õmblusmasinate välja tõstmise tüütust ei ole võimalik mõne masina või teraviljatootega leevendada, siis olen seda võtnud kui elu paratamatust, möödapääsmatust, fataalsust.
Nii ma olengi siis kogu oma õmbluskarjääri, peaaegu kaheksateistkümne aasta, jooksul ilmselt tuhandeid kordi neid masinaid ikka ja jälle välja tõstnud, lahti pakkinud, kokku pakkinud ja kappi tagasi tõstnud, siis jälle välja tõstnud, lahti pakkinud… nagu valmistuks edutult raskejõustiku MM-iks. Ja igakord kui ma neid kilosid tõstan, ei unista ma mitte kuld- või pronksmedalist vaid isiklikust, kasvõi hästi pisikesest, tibatillukesest õmblusnurgast, väiksest lauakesest kolme sahtliga, et ei peaks kogu seda masinaparki oma köögilauale koos laste ja pooleli olevate võileibadega igapäev sättima.
Öeldakse, et unistustel on kombeks täituda. Siinkohal tundub mulle, et minu unistus otsustas kümne kordselt täituda, sest sellel kevadel kauplesin ma endale õmblemiseks välja lausa terve toa (tsau, vanaisa!). Kunagi elas selles ruumis, vanaisa maja tagumises toas, minu emps, ehkki tema 35 aastat tagasi tehtud tapeedivalik oli tema tolle aja kohta üllatavalt maitsekas, vajas ruum siiski natuke värskendamist valget värvi. Niiet ei jäänud üle muud kui minu lemmikul töömehel (tsau, Algo!) tuli hallid tunked jalga vedada ja trell kätte võtta.
Ehkki mina mõtlesin sinisilmselt, et natuke valget värvi ja tassin masinad kohale, siis Algo otsustas siiski asja ikka korralikult ette võtta. Seinad, laed ja põrandad aeti loodi, saeti ja pahteldati, värviti ja ilmselt tehti veel teisigi vajalikke iluprotseduure, mida ma isegi siinkohal nimetada ei päde.
Toa planeering oli mul vist juba selle kaheksateistkümne aasta jooksul alateadvuses välja töötatud. Samuti teadsin ma täpselt teisi olulisi nüanse: millist mööblit ja milliseid karbikesi ma tahan. Selleks, et kõik need hädavajalikud asjad saada, tuli muidugi vahepeal külastada Ikead (tsau, Gerda!). Planeeringu, jooniste tegemise ja poes käimistega minu panus ehitusprotsessi ka õnneks päädis. Igaüks tehku ikka seda, mida ta enamvähem oskab (Kurtna oblasti vanasõna).
Kuni füüsiline ruum ootab veel kangaste voltimist ja kõikide vajalike paelte ja litrite organiseerimist – et siis ennast täieshiilguses ka siin blogis presenteerida – saate jätkuvalt külastada minu mittefüüsilist, ebamaiselt ägedat kodulehte (tsau, Siim!). Uue kodulehe ja veebipoe sünni puhul on minu Facebooki lehel (SIIN) võimalik kolmel, kellel kõige rohkem veab, võita öökullpadi, suurus ja värv võitjate valikul. Ma olen igaljuhul selle kõige üle superlatiivselt õnnelik ja elevil. Millega ma selle kõik ära olen teeninud?
Oma öökulli võidusoovist saab märku anda pildi jagamisega SIIN.
Fotod: Anna Lutter
Super! Super! Super! Ootan põnevusega järgmisi pilte sellest imelisest õmbluspesast!
Jeee! Sa saad need, ma luban! 😉
Mis sa selle oranži lambiga tegid? 🙂
Tegelikult, sinu ees nüüd piinlikust tundes, viskasin ära. Aga prügi on veel teisaldamata, ma saan aru, et sa oleksid rõõmus kui ma läheksin vaataksin, kas see on terve seal prügikotis?
Jah, ma oleks kohe ütlemata rõõmus, kui see veel terve on 🙂
Kas sa vahel Tartusse ka satud? Tule külla. Lambile saaksin muidu ära viia teisipäeva lõuna paiku. Mul tuleb isa mu mööbli- ja lambikoormat ära tooma.
Kirjutasin sulle Facebooki, Liina!