Paljud mu kolleegid on terve veebruarikuu olnud stabiilselt mures. Mure seisnes selles, et nad olid kuskilt teada saanud, et osalen #Kogumispäeviku toidukuu väljakutses – kulutades nädalamenüüüle maksimaalslet 50 eurot – ja nad muretsesid: kas õpetaja Lutter ikka hommikul jõuab tööle – kas on eluvaim veel
“Kuule, ma mõtlesin, et …” Täpselt niimoodi saavad alguse kõik peretülid projektid, mida Algoga koos teeme. Niiet tegevus “mõtlema” ei oma meie peres ammu enam keeruka ajutegevuse abil asjade omadusi ja seoseid leides järelduste ja otsuste tegemist [EKSS]. Vaid see on üks kardetumaid käitumismustreid, mille tagajärjed on
Ma olen siin blogis ikka rohkem kui mõne (kaks vist juba peaks eesti keeles mõni olema küll) kirjutanud toidu teemadel. Aga seda ajal kui ma veel ülikoolis käisin. Ajal, mil ma olin kõige targem vend üldse (sest ülikooli bakaajal seda ju oldakse). Täna juba ammu
Juba viiendat aastat võtan ennast aasta alguses (või veidi rohkem kui alguses) kokku ja vaatan tagasi ja mõtlen edasi ja tõden, et kõik on suhteline. Relatiivsusteooria töötab endiselt laitmatult – kõik rasked hetked tunduvad tagasi vaadates, omg kuidas ma hakkama sain, aga no pagan polnud
Kingituste pakkimine on minu jaoks alati teema olnud – mulle meeldib kui kõik näeb ühesugune välja ja üldse mulle lihtsalt meeldib mässata nende pakendamisega. Aga mulle on alati hästi oluline olnud ka see, mis paki sees on, kirjutasin sellest (teemal “kuidas teha ideaalset kingitust“) ühe
Kui üldiselt on tuntud vanasõna või ütelus, et, kes teeb see jõuab, siis usun, et minu kohta käib vanasõna: “Kes liig palju mõtleb, jõuab vähe ära teha (teeb vähe)” (EVS). Ehk siis nagu ma ennegi kirjutanud olen – ühel ilusal suvepäeval kui Solariskeskus käis välja mõtte, et kuule teeks
Et selle postituse tagamaid lähemalt seletada pean ütlema, et kõik sai alguse sellest, et ma sain lapsed. Paar aastat esimese lapse sünnist läks mööda ja justkui nagu polnudki suurt midagi, aga siis ühel hetkel sai selgeks, et nüüd peavad päkapikud käima hakkama. Nagu kõigile teistele,
Käsitöö ja KODUNDUSE õpetajana ei ole järgnev asjaolu küll ilmselt mitte väga hea näitaja, aga ma ei pea ennast suuremasi söögitegijaks. Küllap sellepärast hakkasingi õpetajaks, et kui ise ei oska, siis lihtsalt õpetad – nagu elus ikka. Ja nagu elus ikka, siis millegi pärast on
Mulle on vanemad ikka õpetanud, et kui midagi teha, siis põhjalikult. Minu tutvusringkonnas on palju pöörasemaid ja täiuslikemaid versioone nendest täiuse otsijatest (tsau, Kata ja Kellu!), aga ma ise ikka ka püüan. Püüan alati põhjalikult! Viimane asi, mille ma põhjalikult ette võtsin oli peo pidamine.
Mäletate seda tunnet kui pidi kontrolltööks või eksamiks õppima, aga hakkas lambist pihta mingi koristamine. Ma ei ole siiamaani sellest käitumismustrist välja saanud – nagu ka mitmest muust teismeeas tekkinud harjumusest – lõunauni ja telefonis tuimalt skrollimine! Mul on lihtslat nii raske võimatu keskenduda mõttetööle
