ise tehtud jõulukingi idee – 6 ägedat ja lihtsat projekti

ise tehtud jõulukingi idee – 6 ägedat ja lihtsat projekti

Ühed mu igapäeva elu kõige ägedamad hetked on need kui ma olen täpselt õigel ajal õiges kohas. Ehk sellel hetkel inimese juures, kui ta mingi asja valmis saab. Ja ma ei mõtle meili või head PP esitlust (koos kõikvõimalike slide transitionitega) vaid ma mõtlen, et kui inimene on midagi päriselt oma kätega valmis teinud. Ma sain alles 11ndas (või kümnendas) klassis teada, et kõik ei meisterda ega õmble kodus – ma mõtlesin, et see on umbes sama, et me ju kõik sööme õhtusööki, aga me siis ei flexi sellega järgmisel päeval, et eile sõin õhtusööki. Sõin seda ja toda ja maru hea oli.

Igaljuhul ma sain siis teada, et kõik ei meisterda õhtuti kodus (mis oli üsna šokeeriv uudis) ja siis avastasin alles, et see võib olla minu miski, mis mind sütitab ja mis mulle meeldib ja mida ma võiksin veel õppida ja mis võiks minu elu keskmeks olla. Selle ajani arvasin, et jeesus-mooses, ma ei tea, kelleks või milleks ma õppida tahan, kuidas nad kõik teavad, mis neile meeldib?!

Siis ma sain aru, et see vist ongi käsitöö ja loomine üldiselt – millegi enda kätega valmis tegemine – see ongi see minu miski. Hoolimata sellest, et nüüd tegelengi iga päev väga erineva käsitööga ja väga erineva nurga alt – siis olen viimasel ajal ise järjest vähem asju teinud endale ja oma perele kingituseks. Aja jooksul olen armsatele ikka vääääga palju isetehtud asju teinud! Ja no ideaalis ma muidugi üritan sellele kursile taas naasta. Meenub üks põgus kokkupuude Hollandi jõulukultuuriga. Nimelt pere sees (vähemalt sellel perel) oli tavaks see, et loositi pakid ja kõik pididki ise oma kätega midagi teisele valmis tegema, see oli nõue. Ja nad siis rääkisid, et mõned valmistusid ööpäevaringselt ja tegid mega ägedaid suuri projekte ja panid täiega hullu. See kõlas mulle lihtsalt nii ägedalt! Sain aidata ka ühel väga käsitöökaugel inimesel sellest perest tema jõulukingi idee ettevalmistamisel ja tõesti see hoopis mingi teine tase, kuidas kingisaaja peale mõeldakse ja analüüsitakse kui mingeid disainivalikuid ja -otsuseid tehakse kinki luues!

Kõigest sellest ja sellest praegusest (üsna pöörasest, mul ka praegu kui ma seda postitus kirjutan #eneseisolatsioon) asjast inspireerituna otsustasin, et panen teile siia mõned oma lemmikumad käsitööprojektid, mida aastate jooksul loonud olen. Oma projekte jagama inspireeris ka #Kogumispäevik, kust näeb ka teiste üliägedaid kingiideid – vaata siit järgi! Oma kingiprojektide valikul lähtusin sellest, et need oleksid võimalikult käepärastest materjalidest (noh, kuigi ma juba tean, et asjad, mis mulle tunduvad: loogiline, et kodus olemas on, seda tegelikult ühele normaalsele inimsele ei ole – aga no ma püüdsin :)) ja töövahenditest (et ei peaks poodi minema või vanaema käest õmblusmasinat laenama). Aga kolm kaks üks ja kuus maailmanunnut projekti on teie ees!

Jõulukingi idee nr 1 Kampsunid seina! Selleks, et lõngakorvis oleks määramatu hulk lõnga jääke – väikseid kerasid, puntras pusasid, lõnga juppe – selleks ei pea olema igapäevane kampsunikuduja, jäägid lihtsalt tekivad! Selleks aga, et korvi uute lõnagade jaoks ruumi teha, võib jäägid tupsudeks ja tuttideks kokku kerida, need harjavarre külge siduda, selle siis seina riputada ja kohvi juues meenutada, millise tupsu taga kelle kampsun või kelle käpikud on. Üliäge on seda projekti teha ka näiteks kellegi sünnal ühistööna. Kuudi avamisel näiteks sai iga külaline ühe tuti teha ja nüüd see ühislooming ripub Kuudi esikus! Mega nunnu! Juhendi saab alla laadida SIIT.

Jõulukingi idee nr 2 Turvaline minimalsim. Pimedal ja külmal ajal on küünlad kodus omal kohal. See minimalistlik küünlajalg on vaadeldav ja kaunis ka ilma põleva küünlata. Maitsekas ja jõulu meeleolule mitte viitav disain võimaldab küünlaalust edukalt riiulil või diivanilaual eksponeerida ka suvekuudel. Samas on küünlaalus mugavalt väike, niiet ka selle hoiustamine valgemal perioodil ei valmista suurt keerukust. Äge idee kinkida koos küünlaga. Juhendi saab alla laadida SIIT.

Jõulukingi idee nr 3 Hoia ajal silm peal! Kalender on üheltpoolt praktiline abivahend oma tööde ja plaanide tegemiseks, kuid samas võib kalendrist saada ka kujunduselement, kaotamata seejuures oma praktilist väärtust. Kuupäevad, kuud ja päevad on erinevalt kombineeritavad, see tagab kalendri kasutusvõimaluse ükskõik, milliseks aastaks ning nii on hea – kasvõi elutoas – ajal silma peal hoida. Kui vineeri kodus ei ole, siis võib vabalt loovalt läheneda ja lihtsalt mingit muud moodi teostatud kalendri valmis teha! Juhendi saab alla laadida SIIT.

Jõulukingi idee nr 4 Dekoratiivne ja praktiline pajalapp. Ma ei tea vist kedagi, kes teaks kedagi, kelle meelest on ta köögis piisavalt palju kappe ja sahtleid ning mõnusal hulgal vaba töötasapinda. Seepärast tuleb kööki dekoratiivseid esmeid lisades olla tugevalt praktiliselt meelestatud, sest iga ühik ruumi on hinnas! Stiilsed pajalapid aitavad hädast välja kuuma poti või ahjuplaadi. Pluss kudumine on lihtsalt nii meditatiivne – kui oled ühe valmis teinud, siis kindlalt tahad kõikide tuttvate köökidesse teha! Vaata juhendit SIIT.

Jõulukingi idee nr 5 Nagu vanasti, ainult et teistmoodi. Kui vanaemad ja vanavanaemad meisterdasid jõulude ajal õlekõrtest kaunistusi, sest neid oli saada, siis täna teeme kaunistused joogikõrtest, sest neid on köögikapist saada! Kõrre juppidest kujundite tegemine on imelihtne ning kindlasti tasub lasta loovusel lennata ning koos lastega just enda moodi kujundid välja töötada. Kujundid sobivad hästi ka kuusekaunistusteks! Vaata juhendit SIIT.

Jõulukingi idee nr 6 Võimalusterohke vanik. Vanikud sobivad kaunistama vist iga ruumi ning tähtpäeva. Kõige keerulisem nende juures on kujundi valik: kohvitass või kuusepuu, plussmärk või pilved, või hoopis tähestikutähtedes kirjutatud nimi. Nimega vanik sobib hästi ka katsikukingituseks või sünnipäevalauda dekoreerima. Selle valmistamine on imelihtne – ilma nõela pisteta – ning tekstiilmaterjal võimaldab pikka kasutusiga. Kui vilti kodus ei ole, siis saab ka paberist teha! Juhendi leiab SIIT.

 

Tekst, fotod ja juhendid Anna Lutter. Aitäh #Kogumispäevik

 

hakkame pakkima!

hakkame pakkima!

Viimasel ajal olen märganud, et inimestel on kodus järjest vähem asju – ollakse minimalistlikumad. Ühelt poolt kõlab see ju superhästi – vähem asju tähendab vähem ebavajaliku omamist ja mõttetut tarbimist, jehuu! Teiselt poolt aga tekib olukord, kus paljud asjad tuleb spetsiaalselt osta, sest ei ole alles vanu asju, millest midagi uut teha saaks. 

Mina olen pärit kodust, kus kasutasime meisterdamiseks alati kõike seda, mis kodus leidus. Kui päris seda asja ei olnud, mida justkui vaja oli, siis mõeldi mõni teine lahendus ja tehti ära!

Eelmisel aastal jagasin ideid kingituste pakkimiseks, mis suurel määral keskendusid sellele, et kasutada ära seda, mis kodus on! Näiteks, kuidas ajalehte kasutada pakkepaberina, trükkida tapeedijääkidele, kasutada nahajääke või mida teha lõngakera lõppude ja eelmise aasta juubelikimbu paelaga. Alles hiljuti taipasin, et tegelikult kõikides kodudes ei pruugi neid jääke, juppe või pakendeid olla.

Seega – et te ei peaks ostma uusi tokke lõngasid, kaltsukast nahktagisid, tapeedirulle või mida kõike veel, siis mõtlesin, et teeks sellel aastal lihtsalt. Pakkimiseks on vaja ainult ilusat pakkepaberit ja läbipaistvat teipi! Agapicsi e-poest leidsin vahvad jõulutemaatilised paberid, lisaks klassikalistele jõulukatele on seal ka näiteks mustrilisi tsellofaane, millega kinkekorve väga lihtsalt pakkida saab!  

Igal juhul proovisin pakkida mõistlikult, et et iga paberijupp kasutatud saaks. Väiksematest ribadest saab hiljem teha näiteks kingipaki sildikesi. Katsetasin natuke erikujulisemate kingituste pakkimist samuti.

Agapics saatis mulle aga üliägeda valiku kaarte. Ausalt, mul ei olnud õrna aimugi, et nii ilusaid kaarte saadaval on! Tavaliselt võtan aja, et ise kaarte meisterdada, mõnikord ka lastega koos – seepärast ei ole ma eriti kursis, milliseid kaarte kaubanduses leidub. 

Sellel veidral koroonaajal on üks ilus kaart väga omal kohal! Tihti võib-olla ei olegi mingeid pleede ja susse vaja – piisab sellest, kui sinu inimene sulle postkasti ühe armsa pühendusega kaardi on saatnud. (Jõulutemaatilised postmargid saab ka kohe Agapicsi e-poes kaartidega ühes ära tellida – väga mugav).

Peab tõdema, et on geniaalne ning ülimalt aega säästev, et e-poest on võimalik osta kingituste pakkimiseks kõik vajalik ühest kohast. Ei peagi mööda linna taga otsima kogu vajaminevat ega muretsema, et sama pakkepaberit pole piisavas koguses. Suureks plussiks on ka see, et saab kulleriga koju tellida, mis praegusel viiruse ajal on boonuseks.

Lisaks kaartidele on Agapicsis võimalik saata oma nunnudele ka õhupalle! See on nii äge, kui palju rõõmu tekitavad väikesed asjad! Seega neile, kes lugeda veel ei oska, saab jõulurõõmu saata õhupalliga.

 

Tekst: Anna Lutter. Fotod ja video: Anna Lutter, Raiko Saadjärv, Anete Pelmas. Aitäh Agapics.

mida emadepäevaks ise teha?

mida emadepäevaks ise teha?

Kuna ajad on sellised, et aega nagu on. Võino üldiselt ikkagi veits rohkem kui tavalistel aegadel, siis mõtlesin, et jagan nelja üliägedat ideed, mida emale või vanaemale (või iseendale) emadepäeva puhuks ise teha võiks. Või no tegelikult võib neid ka muudeks puhkudeks meisterdada, sest need on väga universsalsed. Tegemist on ka hästi praktiliste asjadega ning neljast kolm projekti on ka täielikult taaskasutusprojektid – seega on suure tõenäosusega paljudel need materjalid ja töövahendid kodus kohe olemas ja võtta! Kui veel häis keskkonnasõbralikke ideid soovid, siis maikuu on #Kogumispäevikus keskkonnale pühendatud ja sealt leiab väga ägedeid mõtteid ja algatusi!

Minu üks lemmikumaid DIY projekte, mida kunagi teinud olen: koduprinterist ülisuure foto printimine. Kellel on kodus printer ja koopiapaber, käärid ja liimipulk, siis enam ei ole midagi oodata – hakake peale! Ülilihtne lõika-kleebi harjutus. Mul ripuvad fotod poistest köögi seinal. Olen neid pilte ka paar korda vahetanud, värskendanud ja alati kui ütlen kellelegi, kellele need pildid meeldivad, et ise koduprinteriga printisin välja, siis nad ei usu. Piltide valimisel võiks lähtuda sellest, et midagi rohkem mustreid ja vähem nö siledaid ja pihtaid pindu, seda parem, sest need toovad kleepimisjoones selgelt esile – mustritete sisse jäävad liitejooned peaaegu täielikult peitu!

Põimitud seinakaunistus – siia seinakaunitusse saab kokku panna kõik villastest sokkidest üle jäänud lõngaotsad, nöörijupid, ülesharutatund kampsunid. Hästi loov ja mõnus tegevus ja ei vaja mingeid teadmiseid ja oskuseid ehkki kaugelt paistab, et justkui vajaks. Äge oleks näiteks emale sellist kaunistust tehes emale mõelda ja materjalide ja vormide valikul siis temast lähtuda – ma ise paneksin veel kaasa kaardi, mis kudumisteost lahti seletada aitaks! Või siis võiks kirja panna lõngaotste päritolu, mis kellegi sokkide ja kelle kampsuni jääkidest kokku on tehtud.

Nupuga karbid – plaanid emale küpsiseid teha, siis paki need ägedalt ära ka! Karbi tegemisel kasutasin kingakarpi ja käekella karpi. Vali kaanega karbid, mis on tugevad – nii peavad need kauem vastu. Karpide katmisel kasutasin kodus olevat kinkepaberit, aga hästi sobib ka näiteks raamatu ümbrispaber või lihtsalt jõupaber. Et karp jääks väärikam, siis jälle kasutasin mingist eelmisest projektist seisma jäänud mööblinuppe ja tegin nendest karbikestele väikesed nupud peale! Kui plaanid karbi sees küpsiseid viia, siis pane kinldatsi küpsetuspaber põhja, et rasv karpi ära ei rikuks. Samas võid küpsiste asemel teha ka hoopis fotokarbi ja emale ja vanaemale mõned värskemad fotod välja printida!

Stiilsed säilutustopsid see projekt sündis mu enda praktilisest vajadusest, sest mulle ei meeldinud sellel hetkel meil kodus olevad soola- ja suhkrutoosid ja nii siis mõtlesingi, et kuidas neid ise teha. Kasutasin ära tühjaks saanud klaaspudeleid ja tegin arvutis kujundused peale, printisin välja ja kiletasin pudelitele. Kui sul printerit ei ole, siis võib vabalt ka oma käega pudelitele kujundused ju joonistada! Täna on meil juba uued suhkru- ja soolatoosid, aga need pudelid on kaunistuselementidena ikka kasutusel ja siis kui järsku avastad, et appi suhkur on otsas, siis saab sellest pudelist võtta!

Ma mäletan juba väiksena, et mul oli emadepäevadeks ja isadepäevadeks ja sünnipäevadeks alati meisterdatud mitte lihtsalt midagi, vaid vähemalt kümme eritoodet, millega siis hommikul letti lendasin ja ema-vanaemasid üllatasin. Niiet kui sa mõtlesid mingi projekti puhul, et oh see võiks isegi mu emale meeldida või et päris äge asi, võiks proovida, siis JAA! Tee ära, proovi ja tee veits omamoodi – meisterdamine on ülitore ja kingituste tegemine ka ja kui need kaks ühendada, siis on kohe eriti ägeKas teil on emale midagi emadepävaks juba meisterdatud – jagage kommenteeridesse veel ideid!

Fotod, tekst ja juhendid Anna Lutter

 

sildistamisest

sildistamisest

Süsteemiinimesena on mul absoluutne soov kõike sildistada. Kui vähegi saaks, siis ma jagaks kastidesse ära ja paneks sildi peale kõigele! Enamasti saab ja nii on ülilihtne elu ja asju korras ka hoida, sest kõigel on oma koht ja ei pea kaua juurdlema, et kuhu see või teine asi nüüd surada. Elu on aga näidanud, et ainult kohast või konkreetsest kastist konkreetsetele asjadele ei piisa, sest mõnikord veab enda mälu alt ja täpselt ei mäleta, mitmendas kastis paremalt patareisid hoidsime või millises korvis üleliigsed arvutijuhtmed on (kuigi üldjuhul tean suht hästi peast selliseid olulisi fakte ja koordinaate); ja mõnikord võib juhtuda, et mees või laps või keegi ka midagi ostib ja siis mu klassik vastus: “A vaata, mu meelest on seal karbis,” võib jääda pisut ebamääraseks. Seega, ei piisa ainult korvist või kastits, vaja on need ka sildistada!

Oma sisekujundustöid 20 aastat tagasi alustasin papist mööbli konstrueerimise ja guaššvärviga seinamaalingute tegemisest. Seega eesmärk pühitseb abinõu ja nii olen ma kogu elu erinevaid tekste kastidele a) kirjutanud käsitsi b) ettevalmistanud arvutiga, siis printinud. Need mõlemad aga ei ole kunagi minu jaoks olnud rahuldav lahendus, sest esimesega jääb asi liiga amatöörlik (ja ebaühtlane ja ebasüsteemne) ja teisega kulub nii palju aega ja ettemõtlemist: milliseid silte teha, millise fondiga, bold või italic. Olin ägedatel Instagrami ja Pinteresti piltidel näinud küll sellist asja nagu etikettiprinter (label printer), aga mul ei olnud kunagi tulnud pähe, et see on üldse päris asi või, et võiks korra guugeldada ja vaadata, äkki on see Eestis ka kuskil müügis – tundus selline kättesaamatu max äge  välismaa Instagrami relv. Õnneks on elus mõnikord nii, et kui asjad pähe ei tule, siis nad tulevad meilile. Sinna viimasele saabus armas teadaanne, et mind ootab üks Brotheri P-touch CUBE etiketiprinter ja selgus, et see on ühtlasi täiesti vabalt Eestis Büroomaailma kaupluses saadaval (hetkel soodushinnaga 33 eurot) – ja selle endale saamiseks ei pea üldse olema välismaa Instagrammer.

Igaljuhul. Mu elu muutus just täiuslikuks kui selle masina karbist lahti võtsin ja sisse lülitasin. Esiteks olin ma just alustanud tegema suursüstematiseerimist Kuudi laoruumis (asjad olid sinna avamisest saadik lihtsalt kogunenud – mitmesse väga mitmesse kihti). Emps (tsau!) tuli ka ühel päeval appi ja sorteerisime neid seal siis hoolega. Mul olid mõned läbipaistvad kastid, kust on hästi näha, mis seal sees siis on, aga lisaks on mul ka palju pappkaste ja neile oli lihtsalt I-D-E-A-A-L-N-E selle etiketiprinteriga sildid peale teha. Mul Kuudis päris printerit ei ole ehk siis muidu oleksin pidanud need sildid kõik kodus koostama, kujundama ja välja printima ja siis oleks ikka midagi raudselt tegemata jäänud. Nüüd sain aga otse telefonist kirjutada nime programmi, printida ja selle siis kohe sinna kasti peale surada. Ülirahul nende siltidega. Kuna tegime emspiga süstematiseerimisel ja organiseerimisel nii head tööd, et palju ruumi tuli juurde, siis siltideta kastid on veel tühjad ja ootavad uut sisu. Vaata Instagramist ka, kuidas ma neid silte siis ikka tegin.

Peale lao organiseerimise oli mul veel üks asi, mida ma alates Kuudi avamisest (8 kuud tagasi!) olen mõelnud koguaeg, et jep, kindlalt prindin kodus väikese sildi järgmiseks korraks välja. Jep, kindlalt ei olnud seda siiamaani teinud. See asi oli kohvimasina instruktsioon. Kuhu vajutada, et saada kohvi, mida mingi märk tähendab, kuhu valada vett ja kuidas tühjendada. Tundub selline lamp asi – no et kuskil on lapsed näljas ja sa siin muretsed oma sildi pärast. Aga tegelikult igakord tundsid inimesed ennast selle masina taga segaduses ja suures pinges (ok, see oli kunstiline liialdus) ja mulle endale ka meeldib kui võõrastel masinatel on kohe selgelt öeldud “VAJUTA SIIA JA KOHV ON SINU” – ja ei pea kõiki nuppe enne läbi kompima. Ühesõnaga sain selle väikese, aga väga olulise täienduse ka imeliselt Brother P-touch CUBE etketiprinteriga tehtud. Trükitud kujul see kiri ja märgid seal juures jätavad hästi korrektse ja süsteemse mulje. Jee!

No ja kui töö on tehtud, siis on aeg veits lõbutseda. Ehk siis mul enda tööruumis on juba kaua olnud korktahvlid märkmete panemiseks, aga need nägid välja sellised väga suvalised ja stiliseerimata ja siis tuli mõte, et teeks siis jälle selle etiketiprinteriga (sest nii mõnus oli seda printimise häält kuulata ja tahtsin kohe veel). Panin veits musta värvi ka korktahvlile, siis mõtlesin välja ja teostasin etiketiprinteriga kategooriad, kuhu alla midagi hakkan panema (tee täna ära, ideed, toodete info jne) ja siis tegin veel knopkad ka ilusamaks ehk siis printsin sümboleid, liimisin need knopkade pea peale ja lõikasin siis ümmarguseks väikeste kääridega.

See printimine on täiega mõnus tegevus – disaini saab siis teha mobiilis, Brotheri appis – muuhulgas saab lisada ka oma pildi (või näiteks firma logo!) – lisaks teipidele saab selle sama printeriga printida ka paela peale ja saab veel ka sellise kangakülge liimitava paela peale. Kui ma oleks kuus aastat tagasi alustava ettevõtjana sellist asja omanud, siis oleksin kohe kõik asjad logoga teinud – niiet kes tahab väikest partiid tooteid välja anda ja neid logoga ilmestada, siis see etiketiprinter on kindlasti üks hea lahendus! Aga kes ühtegi partiid ei tee parasjagu ja mõtleb, et võiks lihtsalt sõpradega mulli juua, siis ma kavatsen nüüd igal enda – rohkemate külaliste arvuga – peol lasta kõigil endal ise sildid disainida ja siis ümber klaasi jala kleepida. Selleks, et pärast ei peaks hullu vaeva nägema kleepsude lahti saamisega soovitan sildi keskele kleepida väike paberi tükk – see aseta pokaali jala ümber – nii saab selle pärast pidu lihtsalt küljest ära lõigata.

Päären ja Pelle on ka ilmselgelt suured fännid sellel printeril, meil nüüd kodus nende toas kõikidel asjadel erineva disainiga nende nimedega sildikesed peal. A, seda pokaali trikki saab lastesünnal teha ka kõrre ümber – kuna selle kuubiku app on lihtne, siis iga laps saab ise disainida ja välja printida sildi.

Niiet minumeelest on sildistamine väga mõistlik tegevus ja väga soovitan seda kõgil teha. Mida rohkem sildistada ja asju oma elus kastidesse, korvidesse ja karpidesse panna, seda vähem on pärast kaalumist ja mõtlemist – asjad tuleb selgeks mõelda ja selgks mõeldud asjadele sildid peale panna. Kas sa oled ka sildiinimene? Kas kasutaksid etiketiprinterit ennekõike selleks, et asjad korda saada või hakkaksid sellega mingit lihtsalt toredat ja ilusat projekti tegema? Sünnkaarte kaunistama äkki hoopis? Anna mulle kommentaarides teada, sest ma tahaks veel midagi ägedat oma printeriga teha!

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Brother #koostöö.

 

 

#sisuloeb. Kuidas pakkida kingitus sisukalt?

#sisuloeb. Kuidas pakkida kingitus sisukalt?

Kingituste pakkimine on minu jaoks alati teema olnud – mulle meeldib kui kõik näeb ühesugune välja ja üldse mulle lihtsalt meeldib mässata nende pakendamisega. Aga mulle on alati hästi oluline olnud ka see, mis paki sees on, kirjutasin sellest (teemal “kuidas teha ideaalset kingitust“) ühe blogipostituse ka eelmisel aastal – enne jõulu jälle hea üle vaadata ja sellel temaatikal lõin ka Solarise jõulukaunistuste konseptsiooni #sisuloeb. Eelmisel aastal mõtlesin, et olen säästlik ja pakendan kõik oma kingid kõikidesse (pakke)paberi jääkidesse. Arvasin, et nad jäävad kõik koos ikka jube ilusad – et no selline eklektiline stiil, aga pigem ei jäänud. Üldse ei jäänud. Üsna kole oli.

Seega otsustasin sellel aastal juba varakult mõtlema hakata, et kuidas see kingivärk siis lahendada ja koledust vältida. Ühel aastal olid mul üleni valged pakid koos mustade väljaprinditud (ja Picmonkeys kujundatud) sildikestega. Siis olid mul jõupaberis pakid koos minikuusepärgadega (mida sai pärast kasutada ka kaunistusena akna peal). Millega siis sellel aastal üllatada – päris keeruline, sest pakkimine on ju ikka pakkimine – juba kiviajal kasutati ikka ja jälle seda sama pakkepaberit ja teipi (good one…) – ei miskit uut… ma ei raatsi suuri kingipakke prinditud ägedatatesse pakkepaberitesse ka panna, tundub justkui raiskamine, seega ägeda mustri leidmine ei ole minu jaoks variant olnud.

Sirvi.eu saatis mulle terve hunniku ägedaid käsitöökirju ja kui neid ühel õhtul sirvima hakkasin, siis oli mu alateadvus seadistunud just sellele, et leida sealt lahendus kingipakkide pakendamisele. Ja ma leidsin! Ja nagu alati, siis mõnest ajakirjas olevast ideest sünnib mõni hoopis muu oma idee. Minu kõige lemmikum lahendus on isetehtud nahajääkidest võtmehoidja kui nimesilt. Teen neid võtmehoidjad ju kolmel advendi laupäeval Solarises, kuid mul ei olnud enne neid Joulu ajakirjas nähes kordagi pähe tulnud, et tegelt võiks ju kingi külge panna! See on raudselt see lahendus, mida ise ka selllel aastal kasutan – kombineerin seda ilmselt jõupaberiga ja väikese kuuse või eukalüpti oksaga.

 

Siis veel tegin ühe nimesildi soolataignast – kui sa nimesilti teha ei taha, siis soovitan lastega sellest voolida + pärast värvida, väga lahe kogupere tegevus jõuluajaks! Panin 1 dl jahu, 0,5 dl soola ja 0,5 dl vett ja jätsin lihtsalt kuivama, aga et kuivamist ja tahenemist kiirendada, siis võib ahjus küpsetada ka!
Lisaks leidsin näiteks Cardmaking and papberwork ajakirja enda vahelt väga ägedad paberid ja pildid, millest saab ka kingi külge armsa sildi meisterdada – või silt kaardiks vormistada ja see siis paki vahele pista. Niiet kodus ei pea midagi peale kääride ja liimipulga olema – isegi saab ilma liimipulgata.

 

 

Neljas idee – pakkepaelale kirjutamine tuli mul täiesti juhuslikult – pakkisin Pelle kinki, mis lasteaia jõulupeole minema pidi – nagu ikka, siis tegin seda viimasel minutil. Vaatasin, et nimi kuidagi ei sobi pakendi peale ja peaks sildi tegema väikese, väga ei viitsinud asju välja otsima hakata, ja siis korraga mõtlesin, et oh, aga prooviks kirjutada paela peale ja üsna äge jäi!
Ja viimaseks näitan ühte ülilihtsat võtet, kuidas ümmargust või ebastandartse kujuga objekti pakkida pakkepaberisse – minu juhul siis proovisin Iittala Taika Siimes sarja uut kruusi pakkida (kes sellist kingitust siis ei tahaks).

 

 

#sisuloeb ja kui sa veel ei tea, mida sinna sisse siis panna, siis üheks võimalikuks variandiks võiksid olla ka ajakirjad! Mul ei ole just liiga palju aega ajakirjade vaatamiseks ja lugemiseks, aga need ongi motivatsiooniks ja innustuseks iga kuu see aeg võtta endale!
Ja kui sa nüüd mõtled, et tahaks ka seda võtmehoidja nimesilti teha, aga töövahendeid ei ole, siis olen sellel laupäeval ja ka 21.12 Solarises töötuba läbi viimas ja ootan sind 12-14. Töötuba on tasuta!

Tekst, video ja fotod Anete Pelmas, Anna Lutter. Aitäh, Sirvi.eu, Iittala, Solaris.

kuidas mälestusi säilitada?

kuidas mälestusi säilitada?

Mälestusest kirjutamine on väga keeruline. See tähendab, et keeruline on nendest kirjutada nii, et need kõnetaksid ka teisi peale mälestuse omaniku. See tunne kui ma sirvin oma algklassi päevikuid või vaatan põhikoolis tehtud pilte, aga teiseltpoolt see tunne kui me vaatame Algoga koos tema algklassi päevikuid või põhikooli pilte – pole üldse võrreldav, sest minu pildid ja märkused ja hinded on lihtsalt poole põnevamad, haha. Ehk siis püüan nüüd tutvustada erinevaid lahendusi, kuidas ma oma mäletusi talletan ja seejuures püüan mitte laskuda mälestustesse endisse, sest te ilmselt ei taju neil sellist väärtust nagu mina. Niiet letsgo.
Märkmikud ja DIY ramatud. Kirjutada ja joonistada on mulle alati meeldinud ja vahel teen seda lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib lehekülge kujundada – proovida erinevaid kirjastiile, lehekülje layouti jmt, vahel kirjutan, sest on tunne, et on midagi asajlikku paberile panna. Seega on mul elu jooksul olnd väga palju joonistamise-kirjutamise märkmike. Lisaks sellistele tühjadele märkmikutele on ju juba päris ammusest ajast olemas erinevaid pooleldi trükitud ja pooleldi ise täidetavad raamatud nö DIY raamatud. Sõbraraamatud, aastaraaatud, soovideraamatud, beebiraamatud – you name it! Olen vist kõiki neid proovinud. Nende täitmine tundub alguses nii mõttetu – mul ei ole ju midagi enneolematut öelda, ma ju tean ise ka mida ma asjadest mõtlen, aga tuleb välja, et ega aasta või kümne pärast ei tea küll ja just siis sain ma aru kui lahedad asjad need DIY raamatud on. Sõbraraamatuid tuleb praegu vist pigem antikvariaatidest skoorida või siis ise teha, aga beebiraamatute valik on küll hetkel kaubanduses väga suur (LINK). “Minu parimad aastad” (18,75 eurot, LINK) on ka päris põneva ülesehitusega, võimaldab käsitleda väga paljusid erinevaid aspekte elust ja joonistada ja kleepida saab ka! Kõige uuem DIY raamat minu raamatukapis on “Hetk iseendale” (16,99 eurot, LINK) – see raamat on ülesehitatud ühe päeva analüüsile ja sellesmõttes ehk kõige pragmaatilisem, võimaldades enseanalüüsi ja analüüs viib ju alati ka arenguni.

Fotoalbumid (füüsilisel kujul). Eriti meeldivad mulle scrapbook stiilis tooted, aga kuna nende valmistamiseks kulub nii palju aega, siis perepildid otsustasin koondada siiski kiletaskudega albumitesse, mis on kindlasti hea valik ka siis kui plaan on lapsed ka albumite ligi lasta. Oma musta värvi albumid ostisn Tigerist (5 eurot, LINK), mahutavad vist 152 pilti ja väljast üleni mustad – olen ammu selliseid tagasihoidlike otsinud, sest enamik albumeid on ju pööraselt ägedalt reljeefsete pindade ja kullaga kaunistatud. Ma panin oma albumitele valge markeriga aastanumbri peale.

Kogemus on mul ka paberlehtedega albumiga. Tegin Gerdale (LINK) sõbrapäevaks albumid tüdrukuteõhtust ja pulmadest – kuna need olid eelkõige suunatud Gerdale ja Madisele ning pisut pidulikumad, siis otsustasin paberlehtedega albumi kasuks. Ma ei suutnud aga leida ühtegi albumit, mis oleks väljast sama ilus nagu minu tehtud pildid seal sees (haha). Niisiis tulin poes spontaansele mõttele, otsisin sobiva sisuga albumid (11,99 eurot, LINK) ja kleepisin need väljast ise (koos Algo abiga, sest see ei ole väga lihtne töö, et asi ilus jääks) kleepkilega üle. Palju tööd, aga palju rahulolu ka pärast! Pilte ilmutan Photopointi Photoexpressi kaudu (LINK), valin alati matid pildid.

Blogi ja Instagram. Instagram on suur  lemmik praegu – nii lihtne ja kiire ja nii palju mälestusi ühe kliki kaugusel – ei pea kõvaketast arvuti taha panema ja läbi mitme kausta surfama. Ja blogi on ka kahtlemata hea lahendus. Pidasin Pääreni esimsel eluaastal temaga blogi ja kui Pelle sündis, siis oli nii lahe tagasi lugeda, et mis Päären selles vanuses tegi ja mida ma ise mõtlesin. Seda blogi kirjutades tundsin küll, et aah, see on ikka totaalne jaburdus, mis ma teen a la “Täna tegime seda, homme läheme sinna, Päären naeris selle üle…” aga kuna mu õde elas siis välismaal ja Algo vanemad ka meist kaugemal, siis suutsin läbi selle blogi vajalikkust enda jaoks põhjendada – ja olen nüüd väga rõõmus. Pelle beebiaastast pole kuskil blogis ühtegi märki.

1 second everyday (LINK). Videod on alati sellise kahtlase väärtusega mu jaoks olnud – kui telefoniga tehtud pilte saab ju veel välja lasta ja sorteerida, siis videosid on mu meelest nii keeruline vaadata – teine asi on see kui need oleksid kuidagi kokku lõigatud, aga seda ma ka üldiselt teha ei viitsi. Aga üks päev avastasin enda jaoks sellise app-i nagu 1 second everyday ja ma olin müüdud – üliäge asi. Mõte on siis selles, et selle app-i kaudu filmid iga päev ühe sekundi oma elust ja see programm paneb ise siis video kokku. Geniaalne! Igaljuhul, ma olen nüüd umbes kuu aega teinud seda ja jagan nüüd oma ühte sekundit viimasest umbes kolmekümnest päevast.

 

Mäletustekarbid. Ja siis on meil muidugi kõigil ka mälestustekarbid, kuhu sorteerin kutsed, kaardid, piletid ja muud väiksemad asjad, mis mingil hetkel tähtsad on olnud. Lastel olen alles hoidnud ka esimest komplekti riideid, mis neil seljas olid, ja esimesed tähtsad mänguasjad.

Kuidas teie oma mälestusi säilitate – jagage ägedaid appe ja füüsilisi vorme!

 

Fotod ja tekst Anna Lutter. Aitäh, Hetk iseendale (LINK)